Monday, May 9, 2011

Madis Nahkur 11A

Näituse retsensioon

 

Käisin külastamas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis näitust Köler Prize 2011, mis on EKKMi poolt asutatud kunstiauhind ja, mis antakse välja esmakorselt see aasta. Auhinnale pretendeerib viis kunstnikku, kelle hulgast rahvusvaheline auhinnazürii valib välja laureaadi.

Köler Prize on loodud kuna eelmisel aastal Swedbank lõpetas oma kunstipreemia väljaandmise ja kuna Eesti kunstnikel peaks olema ka mingisugune auhind, mida saada. Köler Prize´i eeamärgiks on asju vaadata natuke pikemas perspektiivis kui seda võimaldab Kultuurkapitali aastapreemiate formaat ja teisalt pisut lühemas perspektiivis kui riiklike elutööpreemiate formaat.

Johann Köler on ju esimene Eesti soost akadeemlise haridusega maalikunstnik ja seepärast arvatavasti ka on seal pealkirjas nimi sees Köler, aga minumeelest, et ikka rohkem see eestlusega seotud oleks, tuleks muuta ka Kölerile järgnev sõna eesti keelseks, aga see puht minu arvamus ainult.

 

Mina valisin oma mõlemad tööd ühelt ja samalt kunstnikult, kellel nimeks Tõnis Saadoja. Ta on maaliv kontseptualist, kelle loomingut samuti iseloomustab lakooniline väljenduslaad ning ülim esteetiline väljapeetus. Saadoja ennast ja oma kunstnikuks olemist demonteeriv autorpositsioon võtab aga antud näituse raames uue pöörde, sest ta tegi slaidinstallatsioone, mida ta tavaliselt ei tee.

 

„Kodulinn Tallinn" 2008

See on maaliseeria, mis koosneb 93. Väikseformaadilisest mustvalgest akvarellist ja paarist ready-made suveniiripildist. Inimesele ikka meeldib see, mis on tema enesega seotud ja arvatavasti seepärast see mulle meeldis ka . Piltide peal olid kohad, kus olen ise ka olnud. See oli seeria Tallinnast ja tema lähiümbrusest viimase 10. aasta jooksul, kuidas ta on muutunud ja arenenud. Eriti meeldis mulle kaks pilti Väikesest Jalast. Üks oli õieti joonistatud nagu Väike Jalg ikka, aga teine olid täpselt vastupidine – trepp asus vasemal pool ja samamoodi ka kõik muu. See tuletas mulle meelde vanalinna ja seda, kui palju ma sellega seotud olen. Käin ikkagist koolis siin ja tööl ka. Tulid meelde kaupmehed, kes siin olnud on ja üleüldse eluolustik ennemuiste ja ka see, milline ta praegu on.

 

„Küünal" 2011

See on fotoseeria, mis koosneb 35mm värvislaididest ning portreerib tänaseni veel renoveerimata või lammutamata arhitektuuri, fassaade ja vaateid, mis kannavad endas aastakümnete tagust esteetikat.

Äärmiselt huvitav teos: astud sisse kardina tagant, näed, et kogu ruum on kaldus üleval on üks diivan ning all näidatakse pilte. Diivani peal istudes tundub kõik olevat nagu tavalisel sohval olles, kuid need seinad, mis sind ümbritsesid muutsid seda arvamust. Äkitselt jõudis ikkagi mõistusesse, et see ei ole õige ja su keha võttis üle hetkeks hirm, aga see oli kiiresti mööduv ning sa olid lummatud neist piltideist, mis seal lasti. Seerias oli ära peidetud ka üks küünal – sealt tuli arvatavasti ka see nimi.

 

Pole väga tihe näituste külastaja ega kunstiga tegelev persoon, ent ikkagi imestusin inimeste leidlikkuses ja loovuses. Tekkis mõte, et kaasaegne kunst tähendab seda, et ei loe ainult see üks pilt ja kõik, vaid kogu ümbrustik, mis seda valitseb. Iga teose ümbrustik oli läbi mõeldud ja seetõttu veel rohkem huvitav. Väga huvitav kogemus oli.

No comments:

Post a Comment