Sunday, May 8, 2011

Madli Keerman 11c

Käisin KUMUS vaatamas "Armastuse, mitte raha eest". Lootused olid suured, sest lootsin, et kaasaegne kunst on midagi minu jaoks. Vist siiski pole - paljusid teoseid ma lihtsalt ei suutnud käsitada. 

Ainus teos, mis kohe väga silma hakkas, oli raamat, mis oli täidetud inimeste sõrmejälgede ja lühikeste elulugudega, mis kõik lõppesid hukkamisega. Kahjuks unustasin ma järgi vaadata teose ja autori nime ning nüüd on juba hilja. Leedukad, kelle sõrmejäljed jms raamatus olid, olid hukatud nõukogude võimude poolt II maailmasõja ajal. Teos tekitas suuri emotsioone küllap seetõttu, et eestlased on sama üle elanud. Autor rõhutas raamatu esimestel lehtedel, kuidas igaüks nendest inimestest oli armastatud ning armastas ise. Võib-olla soovis ta rõhutada ka seda, kui üllad ja patriootlikud olid need leedulased, sest paljud neist andsid elu oma riigi eest. Ehk on meilgi sellest kirest midagi õppida? Tänapäeval on tõelist isamaa-armastust üha vähemaks ja vähemaks jäänud. Siiski ei tohiks me unustada, mida on meie vanemad ja vanavanemad üle elanud ja mida nad on andnud selle eest, et meil oleks omaenda riik. Samuti peame meeles pidama, et inimene oma loomuses on julm ja vägivaldne (need lõputud, lõputud hukkamised ja piinamised, millega nõukogude sõdurid oma aega sisustasid) ning alati peab olema just seetõttu ettevaatlik, sest on olemas neid, kes ei suuda, oska või tahagi oma seda külge maha suruda. Ma ei taha öelda, et vaid venelased on halvad (tutvuge jaapanlaste tegevusega II maailmasõja ajal.) Sellegipoolest, kuna peaaegu iga eesti pere on kandnud kaotusi just venelaste tegevusega, mõjutab see teema meid kõiki rohkem. Ja kui mõelda, et see paks-paks raamat sisaldas vaid murdosa mõrvatute - kellel igaühel oli perekond, olid armastatud ja nad armastasid, kõigil olid oma unistused, lootused ja hirmud, igaüks neist oli Keegi!- lugusid, siis, teate, päris õõvastav tunne tekib.

Teine teos, mis veidi suuremat huvi tekitas, oli Oliver Laasi „Kuus plakatit valitsemisest". Sealt valisin ma teose nimega „Teil lubatakse oma kultuur üürile võtta". Lugesin ka, mida autor ise nende töödega mõelnud on, kuid see jutt oli mulle üsna arusaamatu. Need viitavat kapitalismile, militarismile ja riigiaparaadile. Igatahes, seda konkreetset tööd silmates oli minu esimene mõte, et autor kritiseerib globaliseerumist: püüdleme nii väga millegi uue ja võõra ja põneva poole, et unustame selle, mis on oma. Pidevalt kuuleme, kuidas kiidetakse näiteks indialaste elurõõmsust ja Hiina mõttetarku ja juutide nutikust ja Kreeka kliimat, telerist vaadatakse võõramaiste saadete kehva jäljendust, oma keelt rikastame inglise-, saksa- ja kas või soomekeelsete sõnadega – oskamata isegi lihtsamaid eestikeelseid sõnu õigesti kirjutada, kuid uhket väljamaa keelt pursitakse ikka parema meelega kui eesti keelt ja õpitakse ka rõõmsamalt -, kuid kõige selle sakste kraami kõrval unustame selle, mis on oma ja hää. Kaotame omaenda kultuuri ja mõtteviisi, mis ei pruugi just maailma parim olla, aga on siiski Meie Oma, ja me ei pane seda tähelegi. Viimasel ajal on mõned inimesed märganud, et, näiteks just meie puhul, inimesed pole enam eestlased – nad ei mõista enam oma kultuuri. Oleme selle unustanud. Ja osal inimestel on sellest kahju ning üritatakse midagi päästa. Seejärel on välja tuldud millegi Eestlaslikuga: etnotooted! Juhuu! Nüüd saame eestlasteks. Kuid tegelikult ju ei saa. Me ei mäleta enam, mida sümbolid ja mustrid tähendasid, mida kardeti ja mille kaitseks näiteks kindaid ka suvel vöö vahel kanti. Jah, võime guugeldada, aga see ei ole enam see. Nüüd on inimestel võimalik osta kalli raha eest endale ülikehva kvaliteediga Muhu ketsid või Pühalepa mustriga vihmavarju – ja nii-öelda üürida oma kultuuri, kui kasutada teose autori väljendit. Väga kurb minu meelest. Sest see kultuur pole enam meie. Inimesed ostavad endale need tooted, mis on tegelikult saast, ja mõne aja pärast unustavad, nagu nad on unustanud ka iseenda ja oma tõelise olemuse. Nagu kombeks on sellises kapitalistlikus ühiskonnas, mille ainus siht on mammona. 

Siiski on mul hea meel, et käisin ja kogesin, ning läheks teinekord veelgi. 

No comments:

Post a Comment