Saturday, May 7, 2011

Mari-Liis P 11D

Külastasin KUMU-s kaasaegse kunsti näitust „Armastuse, mitte raha pärast". Kuna ma väga tihti kunstinäitustele ei satu, oli minu arvates tegu väga mitmekülgse näitusega. Oli nii filme, maale kui ka raamatuid. Ausalt öeldes ootasin ma antud pealkirjaga väljapanekult midagi hoopis muud, kuid see ei tähenda, et ma pettunud oleks, otse vastupidi, pikemal uurimisel ja süvenemisel leidsin nii mõndagi huvitavat ja mõtlema panevat.
Kõige esimene töö, mis mulle silma hakkas oli leedu graafiku Kestutis Grigaliunase kollektsioon nimega „Armastusest". Ta keskendub nõukogude okupatsiooni tingimustesse sattunud riikide tragöödiale. Nimelt, kõik, kes režiimile ei allunud, saadeti ka Siberisse või hukati Nõukogude Liidu tribunalide otsuse tagajärjel.
Töö pani mind mõtlema kõikige nende inimeste üle, kes tol ajal elasid ja seda kõike kannatama pidid. Oli tuhandeid peresid, kelle ülalhoidja/toitja, puhtalt oma arvamuse avaldamise pärast, maha lasti. Kui praegu selle üle arutleda, ei tundu see võib-olla nii reaalne aga kui näha raamatute viisi neid nägusid ja ka elulugusid koos hukkamispõhjuste- ja kuupäevadega, siis muutub see kõik palju reaalsemaks.
Teose nimi haakub väga tihedalt töö endaga, kuna kõik need inimesed, kelle pildid välja toodi, olid kellegi poolt armastatud ning armastasid vastu, kuid kaotasid oma elu.

Järgmine töö, mis mulle oma šokeerivusega meelde jäi, oli Irina Šabarova projekt „S-Päevik". Väga adekvaatselt ma seda teost hinnata ei saa, kuna raamatus oli palju venekeelset teksti, kuid sellele väga tähelepanu pööramata püüdsin keskenduda rohkem piltidele, mis esialgsel vaatamisel väga segaseks jäid. Alles pärast töö tutvustuse lugemist sain selgemalt aru, mis fotodel kujutatud oli. Nimelt oli autor vaadelnud üht oma tuttavat paari, kelle armusuhtes lepiti kokku, et üks partner on ori. Raamat koosnebki põhiliselt naise kannatada saanud kehast ja paranevatest armidest tehtud fotodest. Piltidel olev naine ei tundu aga kokkulepet kahetsevat, vaid on sirge seljaga ja oma otsusega rahul.
Ma arvan, et see on üks kõige paremaid näiteid kaasaegsest kunstist, kuna mitusada aastat tagasi oleks suure tõenäosusega sellise teose avaldamise eest autor, kas tuleriidale saadetud või kividega surnuks loobitud. Ilmselt on tänapäeva inimene niivõrd avatud ja võimeline näha kunsti kõiges, ka selles, mis osadele võib-olla šokeerivana näib.

Viimane töö, mis eriliselt meelde jäi oli Alina Rudnitskaya „Bitch'ide akadeemia". Tegu oli dokumentaalfilmiga, mis rääkis vene naistest, kes osalesid ühes vägagi ebatavalises programmis, mis õpetas neid meestega õigesti käituma ja flirtima. Kõike seda selle nimel, et leida endale võimalikult hea ja rikas abikaasa. Üks põhiideedest oli alandlikkus, mis aitavat kontrollida mehi, ilma et nad sellest ise arugi saaksid. Filmi vaadates olin ma veidi üllatunud, et, kas tõesti selline kursus kusagil eksisteerib. Need naised, kes sellest programmist osa võtavad, on minu arvates väga lihtsameelsed, kuna informatsioon, mida nende meeskoolitaja jagas on ju ainult ühekülgne. Samuti ei saa need naised võtta puhta kullana ka kõike seda, mida keegi teine oma kogemustest väidab. Keegi ei saa võtta vastutust ja rääkida kõikide maailma meeste eest, kuna nad kõik on erinevate eelistuste, maitsete ja isiksustega inimesed.

Üldiselt mulle antud näitus väga meeldis, kuna kaasaegne kunst on minu arvates üks huvitavamaid žanre. Kaasaegse kunsti autoritel leidub väga originaalseid ideid, millele lähenetakse väga loominguliselt.


---mail.ee reklaam---
PARFÜÜMID kuni 70% soodsamalt! Telli juba homseks.

No comments:

Post a Comment