Saturday, May 28, 2011

Marili Tooming 11.b

Öeldakse, et kõik erinevad vähemalt kord hallist massist. Nüüd on minu kord. Nimelt leidsin oma kaasaegse kunsti juba eelmisel kevadel Inglismaalt, Londoni Tate Moderni galeriist. Luusisime tookord koos vahva seltskonnaga mööda Londonit ringi ja otsisime kultuuri. Tuleb tunnistada, et midagi sellist ei osanud ma oodata.

Tate´i  mitmel korrusel võis leida, nagu modernse kunsti puhul sageli, palju imelikke videoid, segaseid maale ja kummalisi esemeid. Mõned rohkem, teised vähem humoorikad. Osad tööd kritiseerivad ühiskonda või selle suhtumist, teised sügavamõttelisust ajatus ruumis jne.
Näitus ei pakkunud mulle mitte midagi uudset, kuni nägin alumise korruse suures avatud hallis midagi erilist. See oli Poola kunstniku Miroslaw Balka (nagu ma hiljem teada sain) hiiglasuur metallkast. Gigantne tumehall terasest treilerikast oli ligi 30 meetrit pikk ja üle 10 meetri kõrge. Ruum oli hämaralt valgustatud ning kast heitis ümberringi tumedaid varje. Kuna see seisis metalljalgadel, 2 meetri kõrgusel maapinnast, oli võimalik ka selle all jalutada ja seest kostvat kuminat kuulata. Samuti oli üks sein alla lastud - kaldteeks. Kast oli seest kaetud musta sametiga, mis valgust ei peegelda. Sisse minnes ei näinud midagi peale ääretu pimeduse. Ei saanud aru, kui kaugel oli tagumine sein, ei näinud põrandat jalge all, ega sõpra kõrval. Otsekui lõputu tühjus igalpool ümber. Ettevaatlikult, kuid kindlalt kaovad inimesed musta auku.
Leidnud seina ning keeranud ringi võis näha eemal valguselaiku. Ning selles teadmatus pimeduses mõnda "pimedusega löödud" inimest. Tagasiteekond valgusesse oli oluliselt kergem. Enam ei mingit kõhklust, vaid kindlustunne ja eesmärk.
Intrigeeriv, kuidas inimene võib teha midagi n-ö pimesi. Selleks peab olema julgust ja teatud määral usaldust. Ja samas võib juba väheses valguses näha lootust ja õiget rada.

Üldiselt mulle väga meeldis kunstniku omamoodi tõlgendus n-ö tühjusesse minekule. Meeldis ka teostus, mis oli küll tumedates toonides ja mõneti hirmutav. Iselaadi kogemusena avardas see maailmapilti ning andis inspiratsiooni mõelda teistmoodi kui tavaliselt. Seekord ei leidnud meie kultuuri, vaid kultuur meid.

No comments:

Post a Comment