Sunday, May 8, 2011

Maris Abe 11a

Külastasin Kumu kunstimuuseumis näitust „Armastuse, mitte raha pärast". Kohe sisse astudes tervitas mind väike armas joonistatud tüdruk seinal, kes lausus `kui ma suureks saan, hakkan prostituudiks´. Sellest hetkest oli hästi aru saada, mida näitus öelda tahab. Tänapäeva maailm keerleb raha ümber ja keegi ei pääse sellest. Ilma rahata ei saa olla õnnelik, sest tühi kõht teeb oma töö. Sellele armsale seinakaunistavale tütarlapsele, kes sõidab ühel seinal veel tõukerattaga ja teisel kiigub nagu lapsed ikka, saab varsti selgeks fraas: seks müüb! Seda rõhutasid ka paljud teised eksponaadid kui need just parasjagu millelegi veel kurvemale ei keskendunud.

Esimene meeldejääv väljapanek oli Kestutis Grigaliunase graafikatöö „Armastusest".  See projekt esitab 130 elulugu, 27 portreed, 112 sõrmejälge ja 130 surmanuhtlust. Vaadates neid nägusid, oli selge, et tegu polnud maailma õilsamate ja paremate inimestega, kuid sees hakkas imelik, teades, et neile kõigile oli määratud surmanuhtlus. Tegu on reaalsete inimestega, kes on ilmselt kedagi armastanud ja kindlasti elanud oma elu. Oli võimalik lugeda nende elulugu ja kuritööd ning samastuda nende inimlikkusega. Esmalt pani see eksponaat mõtlema elu hapruse, ülekohtu, armastuse üle ja alles lõpuks saabus teadmine- tegelikult oli ja on kõiges süüdi raha.  Raha sundis neid inimesi varastama ja röövima, raha muutis armastuse tähtsusetuks, raha lubas tegelikult asjasse mittepuutuvatel isikutel mõista neid surma ja mängida sellega jumalat. Nähes nende sõrmejälgi, lugedes nende toimikuid, vaadates nende portreedele silma, tekkis kerge õõvastus  ja tahtmine kiirelt edasi liikuda. Kuna tegu on reaalse ajalooga, mõjus see väljapanek mulle tohutult ja tänu sellele võin öelda, et idee ja teostus on mõlemad väga hästi läbi viidud ja täidavad eesmärki.

Teine pilkuköitev ja natuke geniaalne eksponaat oli Adal Maldonado „Paberrätt". See kujutas endast klaasi taha varjatud salvrätikutepurki kirjaga „Towels to purify the hands of the smell of money". Rätik ise on dollarirohelist värvi. Autor on väidetavalt püüdnud teha iroonilist meeldetuletust, et kunstiruum on ühtlasi paik, mida iseloomustavad kaubastamine ja kapitalistlikud suhted. Minule kui kunstivõhikule see kunstimaailma ega muuseumidega ei seostunud. Selleasemel tulid pähe hoopis korrumpeerunud ametnikud, poliitika ja igapäevaelu. Raha on tõesti igal pool meie ümber. Sellest loobuda või eemale hoida pole lihtsalt võimalik. Me kõik oleme väikesed mutrikesed selles rahamaailmas ja see muudab meid, tahame seda või mitte. Kuna see salvrätik peaks puhastama käed rahalõhnast, paneb teos juudlema asjade üle, mida inimesed on raha pärast teinud ja hiljem kahetsenud, sest raha ei armasta vastu.

Need kaks eksponaati jõudsid mulle kõige paremi kohale. Oli ka teisi mõtlemapanevaid töid, mis köitsid pilku, kuid pean ausalt tunnistama, et kahjuks jääb kaasaegne kunst minust endiselt kaugele.

No comments:

Post a Comment