Sunday, May 8, 2011

Markus Leemet 11D

Käisin 4.mail KUMUS ja külastasin kaasaegse kunsti näitust „Armastuse, mitte raha pärast." See oli minule esimene kord külastada Eesti Kunstimuuseumi. Enne näitusele minekut olin päris põnevil, kuna kaasaegne kunst on uus ja põnev, see ei korda varem ajaloos loodud, minu jaoks igavaid, maale ja skulptuure. Teoste puhul ei loe väljanägemine vaid idee.

Saali sisenedes märkasin kohe esimese asjana ühte plakati moodi asja. Sellel oli kujutatud üks kiikuv tüdruk sõnumiga „Suureks saades hakkan prostituudiks" Möödusin sellest nn. plakatist kohe, sest ei pidanud seda üldse mitte kunsti teoseks vaid lihtsalt reklaami moodi asjanduseks.


Esimesena haaras mind Imar Kurvitsa ja Maris Vahteri teos. „Armastab. Ei armasta? (Loves Me. Loves Me Not?) Nähes seda tööd, tulid kohe meelde pangas ja haiglas veedetud ebameeldivad minutid oote järjekorras. Tegemist oli järjekorraautomaadi masinaga. Kus oli kasutatud karikakramängu võtmemõisteid „armastab-ei armasta". Automaadi ainsale klahvile vajutades saidki vastuse küsimusele: „kas ta siis ikkagi armastab mind või mitte?" Armastatu mõtteid on võimatu lugeda ja sellele piinavale küsimusele on vist vastust otsinud kõik meist. Oli väga tore näha järjekorraautomaati sulle sellist „numbrit" andmas. See tekitas minus väga rahulikke ja suviseid tundeid.


Teine töö mis mind köitis oli Ryts Moneti teos "Vaba kui lind." Esimest korda seda pilti vaadates tundus see täiesti tavaline hamburger ja ma ei märganudki selle vahel vahel lindu, kes oli sinna kokku surutud. Autor oli kujutanud seal paksuks läinud rahutuvi, kes hoiab suus oliivioksa millet on oliivid ära nopitud. Burgerisaia vahel on teda kujutatud järjest ülekaalulisemaks muutuva ühiskonnana. Teos tuletas meelde maailmas üha kasvava probleemi, ülekaalulisuse. Meie toitumisharjumused kujunevad juba lapsepõlves ning need mõjutavad meie tervist kogu hilisema elu jooksul. Halvas toitumises mängib suurt rolli just hamburgerid, karastusjoogid ja erinevad kiirtoidud. Teost tuli pikemalt uurida, hiljem hakkas see lind meenutama tervet inimkonda kes järjest suureneb ja kaalust juurde võtab. Ülekaalulisi mahub meie planeedile vähem kui normaalkaalulisi, varsti olemegi me nagu see lind seal hamburgeri vahel, kes on kokku surutud.

Teos oli tehtud üsna lihtsalt moodusel ja oli must-valge. Just see teos iseloomustas minu jaoks kõige paremini kaasaegset kunsti, tähtis ei olnud selle väljanägemine (kõik oli väga lihtne, justkui 5.klassi kunsti tunni töö) vaid idee.


Näitus jättis mulle väga positiivse mulje. Palju oli ka erinevaid videoklippe mida sai vaadatud, eriti meeldis Alina Rudnitskaya „Bitch'ide akadeemia".

Veel üks äramärkimist väärt töö minu jaoks oli Adal Maldonado „Paberrätt"

Olen väga rahul enda kunsti käiguga, mis esialgu tundus üks suur ja igav kohustus, kuid lõpuks osutuks üheks mõnusaks ringkäiguks kus sai enda silmaringi laiendada. Hiljem näituselt lahkudes mõistsin, et ka see esimene töö (kiikuv tüdruk kes soovis saada prostituudiks) ei olnud mitte plakat, vaid kunst. Nii mõnigi teos pakkus väga palju mõtteainet veel järgmistekski päevadeks.

1 comment: