Monday, May 9, 2011

Martha Tääkre 11a

Külastasin KUMUs näitust "Armastuse, mitte raha pärast", kuhu suundusin märkimisväärse eelarvamusega, kuna kaasaegne kunst sümpatiseerib mulle harva. Esimese mulje näitusest tervikuna suutis minu jaoks ära rikkuda mu ees tatsav suur grupp soome turiste, kellele nende rühmajuht kõike valjuhäälselt seletama hakkas. Siiski oli näitusesaalis piisavalt palju eksponaate, et mitte lasta end neist häirida ning tolle karja eest "põgenedes" sattusingi ühe äärmiselt huvitava teose juurde, mida ma ehk muidu polekski tellingute alt üles leidnud.
Andres Tenusaare "Ritums Ivanovsi simulatsioon" köitis mu tähelepanu hoopis heliga, dimensiooniga, mis on üldiselt kaasaegsele kunstile ainuomane. Kui aga olin juba oma pilgu videoinstallatsionile pööranud, siis panin esimesena tähele kuidas mööda ekraani jooksvad nired meenutavad vihmapiisku, mis jooksevad mööda aknaklaasi väliskülge. Sellega seostus mulle monotoonne autosõit vihmas, mispuhul ma väiksena autoaknast välja vaadates armastasin jälgida ja ette ennustada piiskade teekonda mööda klaasi. Selline eluline mõte oligi see, mis mind selle teose juures kohe köitis ning tekitas soovi ka teada saada, mida autor konkreetselt sellega mõelnud on. Kuna sattusin seda nägema poolepealt, hetkel, mil juba palju niresid mööda "klaasi" jooksis, kuid mingit konkreetset kuju polnud võimalik eristada, siis enne materjaliga tutvumist ja video pikemat jälgimist arvasin, et tegemist ongi taolise konstantse voolamisega, mis peaks kujutama elu monotoonsust, hoolimata selle eredast välisküljest (mida järeldasin kasutusele võetud oranžist värvist). Kui aga olin lugenud ka teose tutvustust ning mõistsin, et antud videol on olemas ka konkreetne algus ja lõpp, siis ootasin ära alguse ja hakkasin seda otsast peale vaatama. Niimoodi algusest jälgides oli videoinstallatsioonil aga hoopis teistsugune mõju. Mida rohkem niresid ekraanile tekkis, seda õõvastavamaks see muutus ning kui ma lõpuks suutsin tuvastada ekraanilt näo, oli see küll teose haripunkt, kuid samas ka veidi hirmutav. Tundus, nagu tahaks kunstnik öelda, et me kõik oleme sellised pisikestest detailidest tekkivad nähtused, kuid samas ka täpselt sama kergest kaduvad. Kas kunstnik seda just nii mõtles, on muidugi ise asi, kuid mind pani antud teos kõige enam lõpuks mõtlema siiski üksikisiku lihtsuse ja kaduvuse peale. 
Teist tööd, mis mulle ehk antud näituselt isegi vast kõige enam meelde jäi, ma tegelikult igapäevaselt kunstiks nimetada ei tahakski. Kuid pidades meeles, et kaasaegses kunstis on praktiliselt väärtusetu esteetiline köitvus, vaid tähtis on idee ja kontseptsioon, siis täidab see teos julgelt põhilise kaasaegse kunsti kriteeriumi. Ma räägin nimelt Soroush Kamyab'i nime all eksponeeritud tööst "I Know I Have Lost"ehk eesti keeli "Tean, et olen kaotanud". Väliselt pole tegemist mitte millegi erilisega, viis lühikest sõna keskmiselt suurel paberil. Aga sõnum, mida need viis sõna kannavad, ei saa külmaks jätta mitte kedagi. Kuna vormilt on tegemist tsiteeringuga Londoni linnatänavale tekkinud grafitist, siis ei saa siin kunstniku ideest ja tagamõttest väga palju rääkida, kuivõrd peaksime olema tänulikud, et tema abi läbi on see sõnum ka Eesti inimesteni jõudnud, kas või paberi peal. See, et inimesed on kõik erinevad ei tule üllatusena enam kellelegi. Maailmas on juba pea 7 miljardit inimest, kes kõik on vaieldamatult midagi kaotanud. Selleks millekski võib olla telefon, paberitükike, sõber või aastad oma elust. Oleks olnud tegemist eriti igava näitusega (mida antud näitus küll polnud), siis arvestades sellega, et tegemist oli ühega viimastest töödest, mida nägin, oleksin võinud seda kirja nähes nentida, et tean, et olen kaotanud ühe tunni tänasest päevast. Enamike kaotatud asjadega kipub olema nii, et neid on võimalik veel tagasi saada. On siis tegemist kaotatud rahakoti, mängukaru või ka armastusega, tavaliselt on olemas tõenäosus, et neid kõiki on võimalik uuesti leida või tagasi teenida. Kuid kõigil inimestel on üks vara, mida jagatakse üsna lahkelt, kuid mida on ääretult lihtne kaotada ning mida mitte kunagi pole võimalik tagasi saada. See on aeg. Seeläbi jõudsin  arvamusele, et kui tunnistan endale, et olen kaotanud - tean, et olen kaotanud -, siis pean ka arvestama sellega, mida ma võin kaotada kaotatud tagasi otsides. Teose eesmärk on selgelt panna inimest mõtlema, mida tema on kaotanud ja selle eesmärgiga töötab see just niimoodi lakooniliselt nagu ta esitatud oli kõige paremini. 
Ma ei oska kindlalt öelda, kas see konkreetne näitus otseselt muutis minu üldist suhtumist kaasaegsesse kunsti, kuid otseselt raisku läinud ajaga kindlasti tegemist polnud. Arvan, et taolistelt ekspositsioonidelt leiab ka kõige kunstikaugem inimene midagi, millega samastuda ja tihtipeale ongi see just kõige olulisem. Leida midagi, mida iseendas või enda ümber näed. Äratundmisrõõm ei pruugigi alati olla positiivne, kuid on siiski mõjuv emotsioon. 

1 comment: