Sunday, May 8, 2011

Merily Leis, 11a

13. aprillil külastasin KUMU näitust "Armastuse, mitte raha pärast". Kuna kaasaegne kunst mulle isiklikult väga meeldib, külastasin seda näitust kaks korda ja võin öelda, et see on huvitavamaid näituseid, mida viimasel ajal külastanud olen.  Töid, mis mõtlema panid oli väga mitmeid, kuid kaks teost jäid mulle teistest enam meelde.

Balázs Miklós Steiner
"One Thought", 2009
ofsettrükk
14 X 6,6 cm

Oma esimeseks teoseks valisin ma Balázs Miklós Steineri "One Tought". Steiner sündis Budapestis ja ta tegutseb ka hetekl peamiselt Ungaris ning tegeleb graafika ning trükikunstiga. Tema töid on esitletud mitmetel grupinäitustel alates 2009. aastast.

Steiner'i "One Thought" jäi mulle silma unikaalse ning huvitava idee poolest. Ta kujutas kontseptuaalset valuutat, mille aluseks on vaimne potentsiaal. Lihtsamalt öeldes- selle ühikuteks on mõtted ja rahatähe omanikuks saades soetatakse ka üks mõte. Teost on tehtud ofsettrükis, mis annab sellele väga reaalse ning usutava välimuse, niiet rahatähte ei ole võimalik õigest eristada. Kujutan ette, et kui teos ei asuks klaasi taga, tunneksin ma raha lõhna.

Teos tundus mulle alguses väga klišee, aga mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda enam sain aru, et asi ei ole teoses vaid minus endas. See töö on väga huvitav žest, mis peaks iga inimese hinge soojaks tegema, ometigi võtsin mina seda millegi tühisena. Kui seda kunstnik soovis, õnnestus ta eesmärk suurepäraselt.

Ühest küljest mõjub Steineri raha ka maagilise ja erilisena. Tänaval kõndides hoian ma alati silmad lahti, lootes leida midagi põnevat, mis on kas seinale kirjutatud või tänavapostile kleebitud. Steiner'i kontseptuaalset rahatähte märgates oleks ma kindlasti positiivselt üllatunud ja see mõlguks mul meeles terve päev.

Mis on selle teose puhul huvitav, on see, et seda nähes ei meenugi mulle esmalt raha ja materiaalsus, kuigi töö raamistus on laenatud ühedollarilise paberraha kujunduselt. Teos paneb optimistlikult mõtlema mõtete jõule ja tähtsusele, mille kõrval raha sellel hetkel tühisena tundub. Sellel teosel on palju seoseid ajaloo, poliitika, meedia ja igapäevaeluga. Raha on nende kõigi osa. Osa, mida hinnatatakse kõrgelt ja peetakse kõikvõimsaks ja kõige olulisemaks. Ometigi kaotaks raha oma väärtuse, kui puuduksid mõtlevad inimesed, helged pead ja uuenduslikud ideed. Teos panebki kõige enam mõtlema, kas me teeme õigesti, kui peame raha ja asju kõigest vaimsest tähtsamaks. Teose peateemaks võikski olla "Raha võim mõtete üle". Meie väärtushinnangud kaasajal on proportsioonist väljas ja see on midagi, mida tuleks muuta.

Teos "One Thought" jätab mõtlemis- ja fantaasiaruumi igale vaatajale. Nimi "One Thought" ei suuna meid üheski suunas, vaid jätab kõik mõttetöö meie endi teha. Teoses kasutatud sümboolika seab olulisele kohale numbri "1". Üks on tähtis, üks võib muuta kõike, ühel on võimu. Valimistel võib üks hääl muuta riigi saatuse, üks hea mõte võib muuta aga ühe inimese elu kardnaalselt- kas halva või paremuse poole.

Enara Taidre, kes kirjutas Steiner'i teosele tutvustuse, tõi seoseid Marcel Duchamp'iga, kes püüdis amulli sisse Pariisi õhku. Neid teoseid ühendab idee anda füüsiline vorm millelegi efemeersele ja tabamatule. Steineri esimene aktsioon, mille käigus ta oma teoseid, kontseptuaalseid rahatähti, tänaval jagas, toimus samuti Pariisis. Selline kunstižest on minu arust väga huvitav ja intrigeeriv. Arvan ka, et just tänaval, argisuse ja tavaliste inimeste keskel mõjub see teost kõige võimsamalt. Kui kunstisaalis seda tööd vaadata, peame me ise ette kujutama, milline tunne võiks olla sellise rahatähe omanikuks saada ja millised emotsioonid meid valdaksid.

Usun, et see Steineri teos on lõplik. See on tema võimalus liikuda millegi uue juurde ja panna inimesi millegi teise üle sügavalt mõtlema ja arutlema. Olen tutvunud ka kunstniku teiste teostega ning võin julgelt öelda, et intrigeerivaid ideid tal jagub ja temast kuuleme me kindlasti veel.


Martin Kruck
"i never knew", 2007

käsiladu, kõrgtrükk nahal, foto
20,3 X 66 cm

Martin Kruck on Kanadas sündinud kunstnik, kes peamiselt tegutseb USAs, New Yorkis. Ta on osalenud mitmetel grupinäitustel ning korraldanud ka soolonäitusi ning saanud ka võrdlemisi palju auhindu üle maailma. Ta on pühendunud trükikunstile ning katsetab tihti uute materjalide ning tehnikatega ja annab nende teemal ka loenguid.

Martin Kruck'i "i never knew" teose puhul üllatas mind kõige enam huvitav tehnika, mida teose sõnumi edastamiseks on kasutatud. Kunstnik on teose loonud kõrgtrüki tehnikas, kuid paberit asendas teose loomisel inimkeha. See on üks esimesi eksponante, mida väljapanekul nägin ja see oli mul meeles terve näitusel viibitud aeg, nii et see jättis mulle väga sügava mulje.

Minu tähelepanu haaras lihtne, aga samas sügav sõnum. Kõikidel Martin Krucki fotodel oli kasutatud maksimum paari sõna, kuid kõik sõnad ütlesid väga palju tänu sellele, et nende edastamiseks oli kasutatud sellist isiklikku materjali nagu inimese nahk ja keha. Teos annab edasi seda, kuivõrd tundlikud me oma keha suhtes oleme. Liisa Kaljula kirjutas töö tutvustuses, kui suur vahe on sellel, kas lause "I miss you" on kirjutatud inimkehale või mobiiltelefoni ekraanile. See toobki ideaalselt välja näituse idee. Sõnumid omandavad kehale trükituna uue ja sügavama tähenduse.

Kunstiteos jutustab lugu, mille tegelased oleme me kõik. Kellegi jaoks on tegu muinaslooga, kellegi jaoks elulooga, aga neid tundeid, mida teoses kujutatud on, oleme me tundnud kõik ja selle tõttu on tööga kerge samastuda.

Teos paneb mind mõtlema sellele, mida kunstnik "ei teadnud" ("i never knew"). Millest tulenevalt on nahale trükitud just selline sõnum? Mis emotsioonid valdasid teda, kui ta teost tegi ja kuidas tundis ta ennast, kui sai sellist sügavat tunnet teistega jagada. Kõige rohkem tekitab teos kindlasti seoseid isiklike mälestustega. Meil kõigil on hetki, kus mõtleme, et miks me seda varem ei teadnud.

Selle teose peateema minu arust on inimkeha ja meele seotus valikute tegemisel. Teose nimi ütleb sama, mida ütleb tekst fotol, kuid jätab ütlemata kõik, mis peitub selle sõnumi taga. "i never knew", koos teiste Kruck'i sama seeria töödega katsetab intiimsuse ja püha piire, mis kaasajal üsna häguseks on muutunud. Hetkel vaatan ma neid fotosid kui kunsti, aga kindlasti oleks reaktsioon neile töödele hoopis teistsugune, kui neid oleks presenteeritud teisel ajajärgul.

Seda teost võib pidada lõpetatuks- see ütleb kõik, mida ütlema peab ja paneb inimesed selle üle mõtlema. Usun aga, et poolik on Martin Kruck'i näitus. Neid lauseid, mis inimeste meeltes mõlguvad on veelgi ja kuigi Kruck on üsna paljud neist juba nahale trükkinud, ei saa see näitus kunagi lõplikuks. See saab lõpetatuks siis, kui lõppevad inimeste tunded ja taju maailma suhtes.

Tean, et ükski neist teostest seal näitusel ei olnud seinale asetatud suvaliselt ja iga kohavaliku taga peitus suur töö. Ometigi arvan, et kohavalik oleks võinud olla parem. Teos oleks mõjunud tugevamalt, kui see oleks asetsenud veidike eemal, varjus või peidus, nagu olid seda mõned tööd seal näitusel. Nii oleks kunstniku sõnum mõjunud saladuslikumalt ja müstilisemalt ja seda see töö just vajas.

Teoses on värv kindlasti väga oluline. Nahalt kumav veretav punane värvitoon lisas fotole dramaatilisust ja isiklikkust, mis andis tööle minu jaoks palju juurde. Kunstnik oli osavalt leidnud värvide balansi. Oleks töö olnud kirkam või vastupidi tuhmim, ei usu, et see oleks mulle sellist mõju avaldanud.

Kaasaegne kunst on detailirikas ja kasutab palju sümboleid. Nende täielik mõistmine vajab aega. Töid kodus uurides, nägin ma palju rohkem, kui olin seda teinud näitusesaalis. Seda mõjutas kindlasti see, et nägin tööd siis teises kontektsis, kuid kindlasti mängis rolli ka aeg, mis ma võtsin teose uurimiseks.

Mis põhjusel paneb kunstnik vahel oma teosele nimeks „Nimetu"? Ehk selleks, et teose vaataja saaks täielikult pühenduda teosele, mitte ei laseks selle nimel teost piirata ja defineerida.

No comments:

Post a Comment