Tuesday, May 24, 2011

Mihkel Martinson 11c

Mina otsustasin valida näituseks, mida külastada, Eksperimenta!. Kunstivooludest on minule just kõige põnevam ja kütkestavam just kaasaaegne kunst. Kõik valikul olevad näitused käsitlesid kaasaegset kunsti, aga ainult Eksperimenta!-l olid välja pandud noorte kunstnike tööd. Nad ei pruugi just olla nii sügavamõttelised, kui täiskasvanute ja elukogenute tööd, aga noorte tööd on ka erilised, sest nad näevad asju oma pilgu läbi. Nad lasevad oma mõttel lennata

Seda just näitas Eksperimenta!, kus kõigile noortele oli ainult üks teema antud – ruum. Kuidas keegi, seda tõlgendas oli enda asi. Näitusel oli näha ikka väga värvikaid ja laialt mõeldud töid, kui ka kinniseid. Kuna see oli rahvusvaheline näitus, siis oli ka näha kuidas temperament ja rahvuslik kultuur mõjutab kunsti. Islandi ja teiste põhjamaade õpilaste väljapanekud olid lihtsad ja läbimõeldud. Lõunamaade õpilaste nt Türgi ja Portugali õpilaste tööd oli soojemad ja käsitsesid neid probleeme, mis neil parajsti ka riigis esinesid.

            Valisin välja kaks teost, mida kirjeldada. Need kaks jäid mulle neist kõige enim silma ja panid mind mõtlema.

            Esimeseks teoseks oli tõenäoliselt üks kõige kentsakamaid kunstiteoseid, mida ma elus olen näinud. Ma panin seda kohe tähele, kui ma sinna ruumi sisenesin. See tõmbas mind enda poole. Teoseks oli ühe saksa poisi Jamir Marius Dialo" töö  „d630ofAc14of—A4F3d928". See oli akustiline väljapanek, mis tekitas ulmelist heli. Terve teos oli tehtud papist, millel olid augud sees ja seal sees puhus õhk läbi. Nendest aukudest tulenevalt tekkis selline kentsakas madal heli, mida oli kuulda sissepääsust saati. See heli oli just see, mis mind kütksestas selle teose juures ja see tõttu teeb selle üheks meeldejäävaimaks teoseks üldse.

            Teiseks teoseks oli aga midagi täiesti teistsugust. See tul Iirimaalt ka artistiks ei olnnud mitte üks, vaid terve grupp inimesi. Ta oli peidetud millegipärast saali tahanurka, kuhu keegi tegelikult eriti ei satu, aga see on täiesti nende kaotus.

Teos kujutas endast suurt plakatit, mis kõrgust põrandast lakke, ühtekokku 3-4 meetrit pikk. Plakati peale oli kirjutatud inglise keelne tekst. Sõnad moodustasid ühtekokku inimese profiili külgvaates. Kuna teos ei näinud mingis mõttes eriline välja, siis pidi tal olema hea sisu. Sisu oli tõesti hea. Sellest sai kohe aru, sest see oli kirjutatud teose peale. Nad olid mõistnud ruumi kui inimeses ajutegevust. Seda, mis meie peas toimub iga sekund. Inimese mõttekäik on keeruline ja lõpmatu. Tal on palju kurve ja on tihti täiesti ettearvamatu. Meie mõttekäik on nagu seiklus, aga nagu lõppes teos „The journey never ends"

Muidugi oli näitusel palju teisi väga hea mõttega ja huvitavaid töid. Soovitan kindlasti minna seda näitust vaatama, sest seda on veel täiesti võimalik teha. Parem veel, see on täiesti tasuta. Kasutage võimalust ja avardage oma ruumi.

No comments:

Post a Comment