Sunday, May 8, 2011

Mikk Narusk 11D

Külastasin KuMu kaasaegse kunsti näitust „Armastuse, mitte raha pärast". Näitus oli väga huvitav, kuna see oli minu jaoks esimene kord kaasaegset kunsti sellise pilguga uurida. Sellegipoolest läksin näitusele väga suurte ootustega näha midagi ootamatut ja uut.

Esimene teos, mis mu tähelepanu püüdis, oli Ryts Monet'i „Vaba kui lind". Teos võlub oma lihtsusega ning suudab oma lihtsuses jõuda tänapäeva inimeseni. Tegemist on plakatiga, millel kujutatakse hamburgeri vahele topitud lindu, keda peetakse Vanast Testamendiks tuntud rahulinnuks, kes on aastatega paksuks läinud. Töö meeldib mulle, kuna ta jõuab oma lihtsuses minuni kui kõrvalseisjani. Tõtt-öeldes tundub, et pilt, millel on kujutatud burgerit, jõuab suurema osa inimesteni, sest burger on miski, millega enamus tänapäeva inimesed liigagi hästi tuttavad on. Burgeri vahel oleva rahulinnu ristiksin hea meelega ümber rahalinnuks, kuna modernses maailmas ei näi rahul olevat enam niisama suurt kõlapinda, kui rahul. Tõsi, rahust räägitakse, kuid seda ei ole kusagil näha. Keegi ei kuuluta enam rahu, nagu seda tegi rahulind. Pigem kuulutatakse raha ja sellega surebki viimane võimalus rahuks. On ju teada, et just raha on see põhjus, miks maailmas rahu pole. Eriti meeldib mulle teose pealkiri „Vaba kui lind", sest tegelikult on linnu positsioon vabadusest päris kaugel. See läheb kokku ka tänapäeva rahaühiskonnaga, kus tundub, et inimesed on unustanud rahu ja vabaduse tähenduse ja peavad end vabaks, kuigi tegelikult on nad sarnaselt kujutatud linnule burgeri vahel kinni. Õnneks või õnnetuseks on inimesele antud võime mõtlemata edasi naeratada, sellest küljest vaadates on lind veidi targem, kuna tema mõistab, kui ta on burgeri vahel ja lendab võimaluse avanedes minema. Oluline on ka see, et teos on mustvalge. Oleks see teos värviline, tekiks teost vaadates hoopis teised mõtted, värvide puudumine näitabki seda, kui mustvalge on modernne maailm ning burgeri vahelt pääsemiseks tuleb maailma vaadelda just mustvalgelt.

Teiseks teoseks valisin Sergei Sviachenko kollaaži „Vähem". Teoseid esmalt uurides jäi mulle jällegi silma nende lihtsus, kuid need teosed on palju sürrealistlikumad ja otsekohesemad. Minu jaoks sümboliseerivad tema teosed inimeste kahepalgelisust ja silmakirjalikkust. Olles oma olemuses realismist väga kaugel, näitavad tööd siiski väga palju varjatud tegelikkust. Valitseva osa tänapäevaste saavutuste taga on lihtne ja inimlik tung olla parem ja oma kohta ühiskonnas tõsta. Võiks isegi öelda, et kõik, mis on praegu märgatava tähtsusega, oli kunagi kellegi ego. Väga väheste saavutuste põhjuseks on heldus või soov inimkonda aidata. Samal ajal võtavad need nn innovaatorid vastu kõik autasud ja preemiad. Inimesed on kohutavalt silmakirjalikud ja kahepalgelised. Brošüüril olevatest teostest võib tuua näiteid: inimesed, kes tekitavad palju draamat ja kõmu, soovivad, et neid ei pildistataks ja kaebavad igal võimalused piltnikke kohtusse; „rahumeelse" valitsemise taga on üldiselt kellegi tulirelv, kellegi ego ja soov saada võimu, sellest ka inimese ja püstoli taoline kujutatud kooslus; inimene rajab suure ja uhke hoone mitte selleks, et see oleks ilus ja aitaks mingil moel teisi inimesi, vaid selleks, et hoopis tema oleks ühiskonna pilgus „ilusam" ja et see aitaks just teda. Piltidelt puuduvad näod tähendavad seda, et sinna võib asetada ükskõik kelle näo, sellest teose mõte ei muutuks ja see jääks ikka sama tõeseks. Selles suhtes on kõik inimesed väga sarnased, tahavad nad seda või mitte, märkavad nad seda endas või mitte. Suures pildis on iga inimene väljas siiski enda eest, teiste hüved on sekundaarsed ja see, kui inimese tegevus on lisaks temale endale hea ka teiste suhtes, on lihtsalt hea boonus. Teose autor on sünnilt ukrainlane ning võib-olla just seetõttu tekkis minus huvi kunstniku ja tema teiste teoste suhtes. Tema teised teosed on sama põnevad ja avastamist väärt, need propageerivad uut ja iseseisvat mõtlemist, mis on tänapäeval kadunud vara.

Kaasaegses kunstis meeldis mulle enim see, et iga teos on kardinaalselt erinev teistest, ka sama kunstniku poolt samas stiilis tehtud töödest. Kokkuvõttes olen kogemuse võrra rikkam ning võin tõdeda, et näitus avardas mu mõttemaailma rohkem, kui maailm ise sama ajaga avardada jõuab.

 

 

 

No comments:

Post a Comment