Sunday, May 8, 2011

Mikk Reha 11.b

Käisin reedel, 6. mail, Haus Galeriis vaatamas Rein Kelpmani näitust ''Maneristlik hing''. Haus Galerii on väga väike ning vanalinnas eraldatud kohas. Võib-olla sellepärast ei olnud seal ühtegi teist külalist. Külaliste puudumine tegi koha uskumatult vaikseks, mis andis mõnusa rahuliku võimaluse kunsti uurimiseks. Näitus ise oli üpriski väike ja teosed teistsugused kui tavaliselt harjunud nägema.


Esimesena köitis minu silma sisekujundus. Ruumi seinad olid valged, mis andis toale puhtua ja tagasihoidliku mulje. Seinad lõid ruumi mõnusa keskkonna ning lõi maalidele ideaalse tausta.


Lemmikuks teoseks osutus ''Näljane maja''. Maal oli tehtud erksate värvidega. Alguses meenutas ta Hansu ja Grete muinasjuttu, kus oli piparkookidest ja muudest maiustustest ehitatud maja.  Esmapilgul tuletas meelde lapsepõlve. Tekitas sooja ja rõõmsa enesetunde. Vaatasin pilti kauem ning kogu meeleolu muutus. Maja on keskel erksate värvidega, mis ka alguses tähelepanu tõmbab. Värvitoonid muutuvad maja äärtes, kus nad hakkavad ühtima  keskkonna tumedamate toonidega. Jätab mulje, et hoone toitub ümbritsevast energiast. Olles küll ümbruskonna säravaim täht, tapab ta ülejäänu. Teos meenutab mulle parasiiti, kes ehib ennast võõraste sulgedega ja kurnab nii teisi. Elus kohtume me kõik taoliste parasiitidega. Teos ütleb, et peame nägema kaugemale algsest särast ja rõõmust, mis nad kaasa toovad, et pääseda nende lõksust ja mõjust.


Teine teos, mis mulle muljet avaldas oli ''Kuis küll kujutada lõpmatut eimiskit?''. Teos oli kahes osas. Seal olid kujutatud erivärvi ruudud ja ühel oli kolmnurgaga kujutatud teed, millel ei tundunud lõppu olevat. Palju oli kasutatud punast värvi. Maal hakkas erksate värvide tõttu hästi silma. Küsimus, et kuidas kujutada eimiskit, pani mõtlema. Mis on eimiski üldse? Meie ümber on tohutult palju esemeid, valikuid, mis ei ole meile vajalikud. Sellest hoolimata varastavad nad tihti aega rohkem kui tähendusrikkad toimingud. Meil kõigil on üks tee, mida mõõda minna ja kõik seda ümbritsev on eimiski. Eimiski on igalpool meie ümber. Ta ei tähenda midagi, ta ei ole midagi, aga samas igapäeva elus on ta ka kõik. Mõni ruut on tume ning sa ei pööra talle üle paari sekundi tähelepanu. Nagu bussis võõras inimene, keda korraks silmitsed. Mõni ruut on ergas, mis köidab su meeli minuteid, kuid kaob ka varsti unustusse. Näiteks mõni noorepõlve armastus. Eimiski pole oluline, kuid ta on see, mis meid lõpuks tee lõppu viib.


Kokkuvõtteks mulle meeldis Rein Kelpmani näitus. Maalid suutsid panna mõtlema ning galeriis olev vaikus lasi põgeneda ühiskonna kisast ja kärast. Sai rahulikult omaette olla. Arvan, et see ongi kunsti üks väärtusi.

No comments:

Post a Comment