Sunday, May 8, 2011

Kristin Rohtaru 11A

Külastasin Andres Tali isikunäitust „Exit," mis on tema üks suurejoonelisemaid väljapanekuid. Läksin Kunstihoonesse ilma kindlate eelarvamusteta, sest varasemalt ei ole külastanud kaasaegse kunsti näitust ning ei püstitanud endale väga kõrgeid ootusi. Ma arvan, et näitus pani nii mõnelegi asjale sügavamalt mõtlema. Küll aga mõnede tööde absurdest lihtsusest ei saanud ma täielikult aru. Kui ma ei teaks nende tööde autorit, siis käekirja järgi arvaksin koheselt, et tegu on lapse kunstiteosega. Kaasaegse kunsti mõte aga ongi vaataja pahviks lüüa oma ideega, kuivõrd oma visuaalse poolega ning seda ülesannet täitis see näitus edukalt.

 

Eriti sümpatiseeris mulle näituse puhul tõsiasi, et modellina oli autor kasutanud iseennast, sest tema enda sõnade kohaselt on see üks paremaid viise selle konkreetse sõnumi edasiandmiseks. Ei tule seletada kellelegi tundmatule, mida autor temast ootab, milliseid emotsioone ja eesmärke. Huvitav on ka väljapaneku nimi „Exit," teisisõnu mittelineaarne narratiiv. Selline pealkiri laseb mõtetel lennata igas suunas, sest „väljumine" on nii avar mõiste, kuidas kellelegi. Autori seisukohalt aga väljumist millestki vanast. Äkki väljumist oma varasemast eluviisist, harjumustest, vanadest mõtetest, mis on ära tüüdanud. Kõik on võimalik. Üks asi oli minu jaoks veel eriskummaline, nimelt see, et kunstiteoste hulgas olid ka nii öelda lühitekstid. Minu arvates ei saa seda väga sellisel kujul esineva kunsti alla liigitada.

 

Nüüd siis räägiksin kahest Andres Tali tehtud tööst, mis mind kõige rohkem huvitasid. Esimeseks on piltide seeria nimega „Das Capital," mis on kunstniku sulest ilmunud juba 2009. aastal. Piltidel on kujutatud autorit ennast, kes istub värvikireva söögilaua taga ning mees kugistab endale järjest roogasid kurgust alla ja siis oksendab need välja. Mind pani see kohe mõtlema buliimiale ning tegelikkusele, mis on praegusel ajal väga aktuaalne-nälg. Iga õhtu läheb vähemalt miljard inimest tühja kõhuga magama, kuid inimesed ei mõtle sellele väga palju, sest neid, kellel seda probleemi ei ole, ei tunne väga suurt seost sellega. Meie lääneinimesed kipume liigsööma, kui aga samas kuskil Aafrika väikepiirkonnas kannatavad lapsed nälja käes. Kui ma aga lugesin „Das Capitali" telgitaguseid, siis on hoopiski tegemist poliitilise ökonoomiaga, aga selle teosega tahtiski autor kõigutada väikekodanlikku maailmavaadet, et kõik ei ole alati nii kaunis, kui välja paistab.

 

Teiseks tööks valisin videoteose „Hüppamine," mille laiaulatuslikum mõte on armastuse ja vihkamise õhk õrn piir. Mees hüppab hüppenööriga ning ühel murdosal on ta armastuse ja teisel vihkamise piirimail. Minu arvates on hüppenöör väga tabav vahend iseloomustamaks mõttetera, et armastusest vihkamiseni on vaid üks samm. Mees videomontaažis kandis kauboisaapaid, mille terav kontsaklõbin hakkas pikapeale kõrvu häirima. Samuti ei kujutaks ma väga ette, et suudaksin seda vaadata minuteid järjest ilma, et ma ära ei tüdineks sellest. Silme eest võtaks see kohe kindlasti kirjuks ning viiks meele transi olekusse.

 

Kokkuvõttes ütleksin, et see näitus oli silmaringi avardav ning andis hea pildi keskaegsest kunstist. Lisaks tõstatas näitusel käik küsimuse, miks ma rohkem näitustel ei käi. Sellistes kohtades käimine annab hea kultuurilise naudingu.

 




----------------------------
PÄIKESELISED SOODUSPAKKUMISED PLASTO AKNATEHASELT
Külasta meie müügiesindusi ja saa osa imelistest pakkumistest

No comments:

Post a Comment