Monday, May 9, 2011

Oliver Aasmets 11.b

Tere kena pühapäeva õhtut esiteks, mille arvelt mu uni kannatab. Enne seda kannatas üks lihtlabane ja totaalselt süütu esmaspäev, mil leidsin ennast KUMU lämbest ja korrumpeerunud kliimavöötmest. See loomulikult enne Tallinna XV Graafikatriennaali „Armastuse, mitte raha pärast" nägemist. Tegu oli võrdlemis kaootilise väljapanekuga, mis pidi andma aimu kaasaegse kunsti suurest ja võrratust maailmast. Asjaarmastajad nimetaksid sellist asja loovuseks, kuid kohati peab tõdema, et tegu võis olla peojärgse koristamisega. Samas ei vaidle vastu, et midagi nagu ikka oli ka.
 
Esimene teos, installatsioon või asi, nimetagem seda asjaks, oli Ilmar Kurvitsa ja Maris Vahteri "Armastab. Ei armasta?". Masin, mis mängis lihtsalt maailmas niigi surevate ressurssidega ja andis aimu tänapäeva ühiskonna maniakaalsest depressiivsusest oma ulmelise sõnavaraga paberlipikutel. Tekkisid ka mõned intrigeerivad küsimused. Miks ainult eesti ja inglise keel? Kas teisi keeli kõnelevad olevused ei saagi armastada? Aga kui mulle meeldib türklane? Kas asi saab siis ainult ühepoolne olla? Tekkis kerge masendus, olen alati türklast tahtnud. Üldjuhul oli äge mängida, suur osa suurepärasest õhtust möödus sealsamas järjekorda tekitades. Samas ei näinud ma mõtet, asja kunstiks nimetada on siiski natukene palju. Masin.
 
Teine teos, mis mind totaalselt rabas, jalust nõrgaks võttis, südame puperdama lõi, oli Ryts Monet "Vaba kui lind". Tõsiselt räägin. Täpselt see, mida ma oodanud olen. Ma vihan ühiskonda piisavalt, et pidada teda selleks linnuks. Ma vihkan lindu piisvalt, et ta ära süüa. Ma vihkan seda, et aintud protsess on juba toimunud. Hetkel käimasolev etapp kujutab võrrelduna seedeelundkonnaga etappi, kus ühiskond liigub aeglaselt aga järjekindlalt pärasoole poole. Viimased mahlad nõuavad veel nõrutamist. Antud juhul ei mängi tuvi suurt rolli, sest ei leidu ühtki veterani, kes oleks teda elusana näinud, nimelt on möödas täpselt 2011 aastat, mil leiutati lollus. Reaalselt üks ainukesi asju, mis suutis naerma ajada, vahet pole, et ma üksi naersin.
 
Mis ma ütlen. Esiteks oli ju tore, esmaspäeval rannailma ka polnud. Teiseks, milleks on kaasaegsel näitusel pealkiri kui kõike on kõigest kõigeni? Sama nagu panna elule nimeks "olin siin". Kolmandaks, miks need filmid peavad kuskil kunstinäitusel olema? Kinost pole kuulnud? Popcorniga võib-olla tekitaks enam furoori. Oli meelikütkestav ja grandioosne vaatemäng, silmad siiani nutmisest kipitavad. Neljandaks palun austada ka kriitikat kunstina ja nimetada mind kunstnikuks. Tänan kuulamast ja head ööd.

No comments:

Post a Comment