Sunday, May 8, 2011

Punapea 11b

Käisin kaasaegse kunsti näitusel  „Armastuse, mitte raha pärast." Näitusele minnes olin maru pahane, et pidin Kadriorgu ronima lihtsalt sellepärast, et õpetaja saaks oma tahtmise. Ma ei oodanud näituselt mingeid emotsioone ning neid ei tulnudki. Kunstist ma suur ei tea ega tahagi teada. Eriti kahtlane on kaasaegne kunst, sest selleks võib lugeda kõike. Näitusel oli kõike: asjadest raamatuteni ja filmidest animatsioonideni.


Esimene töö, mille ma valisin, oli Ryts Monet' „Vaba kui lind." Pildil oli kana kahe saiaviilu vahel. See pilt tuletas mulle meelde seda kui tühi mu kõht oli. Seda kui väga ma praegu tahaks ühte McChicken-it või praekana riisi ja salatiga. Kunstnik seda tööd selle otstarbega ilmselt ei loonud, seega pean soga ajama. Ta tahtis kritiseerida tänapäeva inimeste söömisharjumusi, vihjates eriti ameeriklastele. Pilt oli ilmselgelt lõpetamata. Burgeri vahelt puudusid: juust, hapukurk, ketšup, salatileht ja armastus. Armastus just selle pärast, et näituse nimi on selline. Miks panna selline pilt sinna, kui pildil puudub armastus.


Teiseks tööks võtaksin Alina Rudnitskaya "Bitch'ide akadeemia." Tegemist oli videoga, mis juba ainult nime pärast kutsus vaatama. Videos õpetati naistele võtteid kuidas meestega manipuleerida ja  selle tulemusel leida endale rikas mees, kes täidaks iga nende soovi. Neile õpetati kuidas võita tahetud mehe tähelepanu, mõjuda ahvatlevalt ja väljakutsuvalt ning kuidas tehing sooritada. "Bitch'ide akadeemia" mõte on ilmselge, sest see oli kirjas tutvumislehel. Sugu on sotsiaalne konstrueeritud etendus, mis rajaneb kultuurilistel kokkulepetel ja käitumisstandarditel.


Kaasaegne kunst võib olla mis iganes. Seni kuni sa suudad mõttetust jutuga mõttekaks teha on see kunst. Ainuke hea asi selle juures on see, et kõik teosed erinevad üksteisest kardinaalselt. Kokkuvõttes sain uue kogemuse, nägin ära KUMU ja mõistsin, et kunst ei ole minu jaoks.

No comments:

Post a Comment