„Armastuse, mitte raha pärast"
Kaspar Tambur XI d
Külastasin Kumu kunstihoone suures saalis olevat näitust „Armastuse, mitte raha pärast". Kuna näituse külastamine oli kohustuslik ei olnud ma erilist tähelepanu pööranud isegi näituse pealkirja välja uurimiseks. Alles kohale jõudes vaatas esiuksel mulle vastu plakat pealkirjaga „Armastuse, mitte raha pärast". Enne sisenemist olin oma ükskõikse suhtumise asendanud positiivse häälestatusega näituse suhtes.
Millest siis selline seisukoha muutus? - oleme muutunud, väga materjaalseteks olenditeks, kes oma elu edukust/teekonda ehitavad üles baseerudes kõigele välisele, ehitades sellega enesele müüri ette, kuhu väljapoole kipub jääma inimese loomulikkus, siirus ja armastus.
Küsimus, mis pähe võiks prantsatada, pärast pealkirja läbilugemist, on – mille jaoks ja nimel mina, sina, või meie elame? Selles peitub pealkirja võlu, mis mind ligi tõmbas ning ootusärevust tekitas.
Kõik oli hoopis vastupidine. Üks põhilisi näitust iseloomustavaid jooni oli järgmine: mina protesteerin materjaalsuse/ahnuse/võimu/raha vastu – sest ma olen hea inimene –, tuues tugevdatult esile just neid samu asju, mida me elult ei soovi, kunstilises laadis. Ikka lootusetult leitakse, et kurjale paneme kurjaga tagasi. Puhta armastuse kujutamist sel näitusel ei tajunud.
Valisin kirjeldada Ruta Spelskyte teost „Mehhanism 2". See oli must-valge lühifilm ühest, ajalehepaberitest ja muudest vidinatest kokku pandud masinast, mis pandi tööle ja töötas seni, kuni odavalt konstrueeritud paberimasina hammasrattad kinni jäid. Kogu selle aja vältel tuli klappidest masinahelisid, sümfoonilist teost ja oigavaid, karjuvaid inimeste hääli. Sümbolid nagu verise joonlaua näitamine ning lõputud matemaatilised üleskirjutised – kõik viitaksid justkui süsteemile, mis on juba algolemuselt lõhesid täis ning on hukule määratud. Just nagu kaardimajake, mille alustalad baseeruvad ahnusel.
Teiseks kirjeldamiseks valisin Andres Tenusaare teose „Ritums Ivanovsi simulatsioon". Samuti video koos heliga. Algab musta ekraaniga, kuhu hakkavad tasapisi juurde tekkima vertikaalsed paksud ebaühtlased jooned. Heli kuulates selgub, et need on justkui aurusele klaasile näpuga tekitatud, aga erinevus on selles, et videol tekivad valged ning oranžid jooned, mis video lõpuks loovad neegri naise pea. Helid tagataustal aina ägenevad, aga mõnes mõttes humoristlikult, et ei tunne niivõrd jubedust. Seda teost oli lahe ja õudne vaadata, kuna inimese silmi ei olnud kujutatud, vaid pimedust.
Kohati tundub, et kaasaegsele kunstile, kui nimetusele, on kleebitud külge üks üleliigne sõna, milleks on kunst. See on ülekohtune loomuliku kunsti suhtes, kui „kaasaegne kunst" lubab absoluutselt ükskõik mida panna klaaskapi sisse ja siis vaatajalt nõuda kunstniku eluloo ja ühe tööd kirjeldava paberi läbilugemist. Näiteks ma prindin oma retsensiooni välja, viin näitusele ja siis kirjutan ühe pika „romaani" sellest, mida minu „Retsensioonipaber" tähendama peab – muidugi üleliigset põldude väetamist!
Pärast pooleteist tunnist ühest negatiivsusest teise juurde liikumist tundsin end halvasti ning olin pettunud, sest selle näituse pealkiri on niivõrd palju tugevam kui kogu näitus ise kokku. Oli mitmekülgsete vahenditega loodud teoseid, ent kõik olid tühised/tähtsusetud võrreldes näituse põhimõttega, milleks mina seostasin ära unustatud headust maailmas.
0 comments:
Post a Comment