Friday, May 13, 2011

Retsensioon, Anne Liis Puhk


 
Külastasin Lauluväljakul koolinoorte kaasaegse kunsti näitust "Eksperimenta!". Näitus ise asus kokku kolmel korrusel, kus oli päris palju töid. Õnneks olid Vahepeale koridoridesse pandud mugavad diivanid, kus siis sai oma jalgu puhata. Tööde autoriteks olid noored vanuses 14-19 ja näituse peateemaks oli "ruum", mida püüdsid noored siis kõik erinevalt tõlgendada. Kokku oli tööde autoreid 12 riigist. Töid oli näitusel igasuguses stiilis: fotograafia, maal, graafiline disain, installatsioon jt. Üllatusin ka materjalidest, sest noored kunstnikud olid väga leidlikult ära kasutanud potte, panne, kile, puitu, sulgi ja kõiki materjale mida võib ette kujutada.

Sisenedes ruumi oli kõik üldpildis valge. Midagi otseselt silma ei hakanud, vaid vanad tugitoolid ja diivanid mis seisid seina ääres. Küll aga hakkas kõrvu kohati isegi häiriv muusika. Ilmselt oli see tehtud mingite pannidega või löökriistadega, sest sellel oli väga teistsugune kõla. Selle juurde käis veel selline õudusfilmilik ksülofoni mäng, mis tegi asja natuke veel kõhedamaks. Kuna ruumis oli nii palju üksteisest totaalselt erinevaid töid, siis oli raske midagi üldse märgata. Vahepeal olid üldse sellised väikesed pimedad ruumid, kus käis omaette muusika, oli omaette valgustus ja tavalisti oli see videoinstallatsioon. Lähimal vaatusel jäid siiski silma paar tööd mis ajas mõtte jooksma, ja leidsin koheselt seosed tänapäevaga minevikuga - kõigega.

Nägin laest madalal rippuvaid valgeid maske, kus olid joonistatud peale interneti emotikoonid. tegemist oli meie enda Eesti kunstniku Anna Mari Liivranna tööga ''virtuaalruum'', mis seostub meie nö IT-riigiga ideaalselt. Tulid mõttesse kohe pildid tänapäevasest internetisisesest elust, kus inimesed peidavad oma olemuse turvalise maski taha, kust keegi ei näe milline ta tegelikult on. See on tehislik ruum, mis on loodud inimeste endi poolt, et hõlbustada meie elu, pakkuda meelelahutust ja ka seda mis päris maailmast puudu jääb. See rahuldab ära peaaegu kõik meie vajadused ja kuna virtuaalmaailm tundub palju parem, mugavam, muutub see paljude jaoks reaalmaailmaks. Inimesed nagu sügeleks sinna maailma koguaeg tagasi pöörduda: tööl, koolis, kodus, isegi maal looduses! Indiviidist saab olema tajutav varend, kes füüsiliselt on sinuga, kuid mõtetelt hoopiski eemal. Pani mõtlema, et kui lihtne on tegelikult internetis näidata emotsioone, kuid mitte neid õigeid. Sa võid olla õnnetu, kuid manada ette hoopis rõõmsa naeratuse, ilma et teiselpool olev isik sellest arugi saaks.

Teine töö mis oli Jekaterina Juleva poolt ''The other'' mis kujutas endast laes rippuvat inimesekuju, mis oli vist tehtud läbipaistvast teibist. Asja tegi põnevaks kuidas see oli tehtud, kuid aru sellest siiski ei saanud. Kuna kuju oli lootesendis minu silmist vaadatuna, lõin seoseid sellega kuidas inimesed sünnivad tühjalt, et hakata koguma elutarkusi ja kogemusi enda terveks eluks. Pea juures oli ka veel kas siis kogemata või meelega pandud rippuma põlev lambipirn, mis tähistab mõtet. Tänapäeva noored on enamasti materiaalse eluviisiga inimesed, kellele meeldib mugavus ja kes ei väärtusta asju mis on antud. Vahel on vaja mõelda natuke sügavamalt asju, et mõista maailma kui tervikut või miks üldse me siin eksisteerime. Minu jaoks oli see õhu käes kõlkuv kilest tehtud inimesekuju samamoodi mõtetest tühi kest, kes ei tea mis elu toob ja kes ta isegi on. Tänapäevaelu kurb reaalsus.

Soovitan soojalt minna kõigil kes pole veel seal käinud, tasuta muuseum, noorte andekate inimeste töödega, miks mitte?!


No comments:

Post a Comment