Tuesday, May 10, 2011


Sälly Lember 11A



Mina külastasin Rein Kelpmani näitust ,, Maneristlik Hing`` 7. mail
Haus galeriis. Näitus ei olnud küll suur, kuid sellest hoolimata väga
mõtlemapanev. Eksponeeritavad tööd olid pärit tema erinevatest
loomeperioodidest, millest tulenes ka tööde mitmekesisus primitivismist
geomeetrilise abstraktsionismini. Tööd ja nimed olid väga huvitavad
ning seetõttu oli veidi raske mõista, mida just kunstnik selle tööga
öelda on tahtnud, kuid ometi olid mõned tööd niivõrd mõtlemapanevad, et
naelutasid mind kauemaks enda ette seisma, viies mõtted erinevatele
rännakutele.  



Esimene töö, mis mulle meelde jäi, oli ,, Mäng külmale põrandale``.
Enim tähelepanu tõmbasid maali kubistlikud vormid ja külm värvikasutus.
Vaatasin teost ja pähe kerkisid  mõtted maailmas elavatest inimestest.
Kui erinevad me tegelikult oleme, kuid kui sarnaseid jooni võib meis
leida. Kõigis on kalk ja südametu pool, mida teose puhul rõhutab
koloriidikäsitlus. Me ei pruugi seda endale tunnistada või lasta sellel
mitte pinnale triivida, kuid olematuks me seda ikka teha ei suuda.
Mõnel on see helgem, sellel on lastud vähem areneda ja seetõttu on ta
esindatud kas roosa, valge või helesinisena. Teises on aga südametus
võtnud võimust ja süvenenud. Ometi oleme me kõik võrdsed,  kanname
üldnimetust inimesed ja ulbime samas paadis, mida rõhutab väiksemate
kastide piiritlus sügavsinisega, mis ühelt poolt tumedam ja teiselt
pools heledam. Eks igaüks peab ise valima poole ja vastutama
tagajärgede eest. Vaatasin teost ja mõtlesin, mis oleks teisiti, kui
värvikasutus oleks teine, näiteks soojem. Usun, et see muudaks teost,
võides anda talle hoopis teise idee, kuid ometi oli kunstnik valinud
just sellised värvid. Miks? Eks see ole vaid kunstnikule endale teada.



Teise tööna püüdis mu pilku ,, Hilislõunane eksperiment``, mille
värvikasutus vastandub täielikult eelmisele teosele. Siinakohal võib
märkimisväärseks pidada, et kui eelmine teos oli aastast 2009, siis see
on üks tema uusimaid töid aastast 2011. Ka tehniliselt jättis see töö
endast keerukama mulje, kui eelmine. Peas tekkis nende tööde puhul
paratamatult võrdlusmoment. Õnneks ainult positiivses võtmes. Tundus
nagu oleks autor 2 aastaga teinud läbi arengu, üldistused ja
negatiivsus oleks justkui minevik, võimu on võtnud üsik indiviidi
tähtus ja positiivsus. Just särav ja soe kollane selle töö juures
köitis mu tähelepanu, tekitades sooja tunde ja andes millegipärast
edasi sõnumi, et kõik on võimalik. Ka selles töös kerkisid esile
kastikesed, kuid mitte enam nii korrapäraselt. Üldiselt võis eristada
kahte suuremat sümbolit, millest suurem oli madalamal, jättes veidi
kohmaka mulje. See oli juskui veel tahumata ja väljakujunemata inimene,
kes alles tegeleb eneseotsinguga. Tema vastandiks oli kõrgemal asuv
korrapärasem ruut, mis kiirgas värvidest, mis minu jaoks said
tasakaalukuse tähenduse. Tegu oli küll vastanditega, kuid kumbgi ei
mõjunud teise suhtes halvustavalt. Nagu juba ütlesin, tekkis mõte, et
kõik on võimalik.



Minu jaoks oli modernse kunstinäituse retsenseerimine väga huvitav
kogemus. Kunsti vaatamine tekitab alati erinevaid tundeid ja mõtteid,
kuid harva tuleb need ka sõnadesse panna. Modernse kunsti vaatamine ja
lahtimõtestamine võtab aega. Tuleb lasta oma mõtetel vabalt rännata,
sest kaasaaegses kunstis puuduvad raamid. Autor laseb igalühel enda
jaoks ise tõlgendada oma teost. Kui aga tahad pihta saada autori enda
tunnetele, pead siiki tutvuma lähemalt tema elulooga, kuid selle
mitteteadmine ei muuda kunsti vaatlemist võimatuks, vastupidi annab
veelgi suurema tõlgendusvaliku.



No comments:

Post a Comment