Wednesday, May 25, 2011

Sander J. XI B

Ühel ilusal kevadpäeval, kui päike kõrgel taevas paistis, võtsin ülesande külastada KuMut ning tutvuda mulle siiamaani täiesti võõra modernse kunstiga, mis mu kalli kunstiõpetaja sõnul pidi lausa groundbreaking olema. Ette rutates võin öelda, et vaatamata mu täielikule võhiklikkusele kunstivaldkonnas olin ma pigem positiivselt üllatunud, et kunst, kui selline, mind üldse kuidagi kõnetada suutis. Kumusse jõudes olin alguses pisult segaduses, et kuhu nüüd minna tuleb, kuid see probleem sai klassiõe abiga üpris kiirelt lahendatud ning kultuuriretk võis alata. Näitusesaali sisenedes oli mu esimene mõte, et nüüd ma olen küll ära eksinud, sest ekspositsioon ei sarnanenud ühelegi väljapanekule, kuhu mina siiamaani kuidagi sattunud olin. Mõne hetke pärast taipasin, et olen ikka õiges kohas ning hakkasin rõõmsameelselt ümbrusega tutvuma.

Esimesena langes mu ohvriks USA suursaadiku margikogu. Endise margikogujana tundsin pea 80 aastaste markide vastu eriti suurt huvi. Paratamatult tekkis küsimus palju üks selline mark hetkel maksta võiks. Ilmselt päris palju, kuid usun, et suursaadik kogub neid siiski armastusest, mitte raha pärast. Seega oli juba esimene väljapanek näituse nimega täielikult kooskõlas. Markidest küllalt saanud, liikusin edasi, jõudes ilmselt kõige rohkem kajastust saanud teose juurde, milleks oli plakat „Vaba kui lind". Kahjuks ei saanud ma sellesse väga süveneda, sest mu muidu igati tore ja meeldiv kaaslane seda nähes valju häälega teatama pidi, et temal on kõht tühi ja süüa tahaks. Nojah, mõndadele tuletab paksukstoidetud rahutuvi kahe saia vahel, et vabadus on pelgalt illusioon, kujutis meie peas, mille tänapäevane ühiskond sinna väga osavalt paigutanud on. Teised aga mõtlevad ainult endale ja oma tühjale kõhule, eks ta ole.

Unustasin mainida, et näitus oli paigutatud, väga kavalalt muide, Kumu suurde saali ning ei millelelegi muule kui tellingutele. See minus algselt segadust tekitaski. Muidugi käib moodsa kunstiga kaasas ka moodne eksponeerimine ning tellingud olid selleks väga hea valik, jaotades saali mitmeks osaks ning tasandiks, et ikka võimalikult palju kunsti ühte ruumi suruda, mis on tegelikult igati positiivne,  head kunsti ei saa kunagi liiga palju olla. Veel veidi ringi tuimerdades leidsin ma seinalt mingi huvitava teose. Tõttöelda leidis see kolossaalne eksponent minu, sest sellest lihtsalt ei olnud võimalik mööda vaadata. Sellel oli kujutatud, midagi eriti kummalist: mingi paks roosa soolikaid meenutav asi oli segamini põimunud mingi peenikese kollase puujuurt meenutava asjaga. Taustaks olid tööl mingid rahatähed, lähemalt uurides selgus, et tegu oli 10 000 jeeniste kupüüridega. Autoriks oli töö all märgitud Makoto Aida ning rohkem polnud selle kohta mingit informatsiooni. Informatsioonipuuduse tõttu veidi pettununa liikusin siis edasi.

Õnneks saatus ei lasknud mul kaua piinelda ning juba varsti jõudsin mingi laua külge aheldatud raamatu juurde. Ja mis sealt mulle vastu vaatas! Tegu oli sellesamuse Makoto Aida teosega, kus olid kõik tema tähtsamad tööd ja projektid, veidike autoritutvustust ning ka muud põnevat. Avasin raamatu ning võib öelda, et armusin esimesest silmapilgust. Just sellest põimikust sai mu muuseumikülastuse ülim tipp.  Hakkasin entusiastlikult raamatut läbi töötama. Iga lehekülg suutis mind ikka ja jälle positiivselt üllatada.

Üsna kiiresti sain teada, et hiiglasliku asja, mille ma seinalt leidsin, oli autor nimetanud Encounter of the Fat and the Slim with Ten-thousand Yen Bill Background. Nimi oli igatahes väga tabav, kuid tahes-tahtmata hakkasin mõtlema, mida autor selle gigantse tööga maailmale teatada tahtis. Ilmselgelt oli kujutatud kahe vastandi, kahe erineva jõu vahelist võitlust, üks neist suur, tugev ja kõikehõlmav, teine peenike ja habras. 10 000 jeeni taust tähistas ilmselt maailma ja inimeste sõltuvust rahast ning paks ja peenike esindasid raha ja armastust, kes üksteisega pidevalt sõdivad.

 Pildi üle veidi mõtisklenud, jätkasin raamatu uurimisega. Pean tunnistama, et Aida radikaalsus ja revolutsiooniline lähenemine läksid mulle väga südamesse ning seadsin endale eesmärgiks oma magamistuppa mõni selle autori teos saada. Lõpuks tüdines mu kaaslane ühe koha peal vahtimisest ära ning olin sunnitud edasi liikuma. Kuna mu vastsündinud, kuid ometi leegitsev armastus Makoto Aida modernse kunsti ja tema ideede vastu oli selle lühikese ajaga kõvasti kinnituda suutnud, pidin ma kahjuks ülejäänud näituses veidi pettuma. Tööd olid küll huvitavad ja meelelahutuslikud, kuid midagi sellist sügavalt mõtlemapanevat ma enam leida ei suutnud. Või noh, peaaegu midagi.

Ühest suvalisest uksest sissejalutades leidsin end ruumist, mis meenutas kinosaali ning toa teises otsas otsas jooksiski mingi film. Ekraanil oli hunnik venekeelt kõnelevaid naisolevusi, neidudest kuni keskealiste daamideni välja, ning üks mees. Nagu peagi selgus, oli tegu Peterburi naistega, kes olid liitunud ühe üsna ebatavalisee treenigprogrammiga, mis õpetab, kuidas saavutada õnn ja isiklik heaolu. Viis selleks oli lihtne: leida jõukas abikaasa. Seepärast hariski see kursus võrgutamise, abiellumise ja meeste kontrollimise alastes küsimustes. Muidugi pidid naised selle saavutamiseks kasutama oma seksuaalsust ja veetlust. Filmi sisu oli väga mõtlemapanev ning 29 minutit möödusid kui silmapilk. Tekkis küsimus, kuhu jääb armastus? Kõik millest räägiti, oli raha ja seks. Mitte et kumbki neist halb oleks, ei, kuid kas elu ilma armastuseta on siis õnnelik elu? Minu mäletamist mööda lõppevad küll kõik muinasjutud fraasiga: „ja kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult praegugi". Õnnelikult, sest nende vahel on armastus või õnnelikult, sest neil on palju raha? Sellise mõttega lõppes mu rännak moodsa kunsti maailma.

Oma suureks üllatuseks suutsin ka kõiki teisi korruseid, peale viienda- seal valmistuti juba uueks näituseks, külastada. Muu kunsti seast meeldis mulle enim eesti 60.-70. kunst, milles oli midagi arusaamatut, midagi, mis pani mõtlema ja midagi, mis pakkus hingelist ja vaimset rahuldust. Tutvusin muuhulgas ka Köleri teostega ning needki jätsid hea mulje. Hea oli võrrelda moodsat kunsti ja nn vanakooli kunsti. Nõnda kunstiga tutvudes veetsin vägagi meeldivad 5 tundi ning seejärel, oma peaaegu nälga surnud kaaslase ülimaks rõõmuks, suundusin kesklinna söögikohtade poole. Siinkohal pean tänama oma kunstiõpetajat, kes suutis mulle selgeks teha, et isegi selline fenomen, nagu seda on on kunst, on väärt väärtustamist. Mis seal ikka, elada tuleb armastuse, mitte raha pärast!

No comments:

Post a Comment