Sunday, May 8, 2011

Sandra Poks 11D

            Külastasin 4.mail Tallinna Lauluväljakul koolinoorte kaasaegse kunsti triennaali „Eksperimenta!". Näitus oli kokku toonud üle kümne erineva riigi koolinoorte nägemuse kaasaegsest kunstist. Eriliseks ja huvitavaks tegigi väljapaneku asjaolu, et kõikide tööde autorid olid minuvanused amatöörkunstnikest noored vanuses 14-19 aastat. Näituse peateema oli „Ruum", seda oli aga  iga riik tõlgendanud väga erinevalt. Igal riigil oli üks läbiv element või teema, millele siis tööde puhul oli keskendutud. Näiteks Saksamaa teosed olid kõik konstrueeritud pottidest.
            Näitusele minnes ei osanud ma isegi midagi oodata ega loota. Üritasin hoida oma meeled avatuna, et nautida seda kogemust maksimaalselt. Selle väljapaneku kontseptsioonid oli nii traditsioonilisemaid kui ka kaasaegsemaid nagu näiteks installatsioonid ja performance'id. Lisaks kasutati mõne teose puhul ka kaasaja tehnoloogiale tuginevaid kontseptsioone (audio, video, infotehnoloogia, internet jne).

            Minu jaoks üks tähendusrikkamaid teoseid oli Sloveeniast pärit Jus Zidar'i töö „Youth suicide". See käsitles väga tõsist ning olulist teemat- noorte enesetapud. Väljapanek koosnes mitmest osast: noore õpilase laud, millel oli enesetapukiri ja kontrolltööd, laes rippus köis ning telerist tuli sünge videoklipp. Kõrval oli statistikat käsitlev jutt, mis tõdes, et Sloveenias on enesetapud noorte inimeste seas vägagi hüppeliselt tõusnud ning on saanud tõsiseks probleemiks nende ühiskonnas. See ekspositsioon tekitas minus vastakaid tundeid kuid peamiselt siiski kurbust ja kaastunnet. Samas pani mind see ka sügavalt mõtlema käsitletud teema üle. Ilmselt oligi see autori eesmärk- et inimesed mõtleksid hetke sündmustele, mis igapäevaelus tihtipeale kõrvale jäetakse.

            Eesti noorte tööd lähenesid antud teemale psühholoogiliselt. Tööde sisu, milles aga väljendub noorte mõttemaailm, oli vägagi mitmekesine. Käsitleti puberteediea segadust, elu mõtet, eneseanalüüsi jpm. Minule jäi aga silma oma erilise lähenemisviisiga Yogita Sharma „Personaalne ruum". See ekspositsioon üritas tõlgendada inimeste isiklikku ruumi. Väljapanek kujutas endas tumedat eraldatud ruumi. Lähenedes telerile, kus seisis inimene, hakkas interaktiivne süsteem tööle ning kostis kõrvulukustav heli. See näitas väga illustratiivselt iga inimese vajadust omada isiklikku ruumi ning toimuvat kui keegi üritab sellesse tungida.

            Antud näitus jättis mulle sügava elamuse. Teadmine, et need tööd olid minuvanuste tavaliste noorte valmistatud, tekitas minus suure austustunde nende inimeste suhtes. Enamik töödest olid väga sügava mõttega ning teosele oli äärmiselt huvitava mõttelaadiga lähenetud. Kuigi ma ei ole üldiselt kaasaegse kunsti suurim austaja, siis sel korral oli kogemus värskendav ja jäin näitusega rahule.

 

No comments:

Post a Comment