Monday, May 9, 2011

Silver Kukk 11C

Külastasin 7. mail Tallinna Lauluväljakul koolinoorte kaasaegse kunsti triennaali „Eksperimenta!". Näitus oli kokku toonud üle kümne erineva riigi koolinoorte nägemuse kaasaegsest kunstist. Märkimisväärne oli see, et autorid olid minu ealsed ehk 14-19 aastased noored. Näituse peateema oli „Ruum", seda oli aga  iga riik tõlgendanud väga erinevalt. Igal riigil oli üks läbiv element või teema, millele siis tööde puhul oli keskendutud.

Kaasaegsest kunstist ma palju ei tea ja see oli minu esimene taoline näitus, seega läksin sinna suurte ootustega ja ma ei pidanud pettuma. Juba alguses köitis jäi mulle silma Manuel Paporina töö, mille nimi oli (arvatavasti tahtlikult) ära soditud. Sellist sodimist, „Nimetu" või tühja pealkirjaga töid oli seal teisigi. Sellega üritab autor vaataja mõtlema panna, näha pilti oma vaatanurgast ning panna sellele oma pealkiri.

Manuel'i töö nimetaksin ise „Elu konstantseks võitluseks". See kujutas kahte häguselt joonistatud poksijat. Pool pilti ja üks poksijatest oli tehtud tumeda hariliku pliiatsiga, see vastu teine poksija oli heldais toonides. Mina nägin teoses pidevat ja lakkamatut hea ja halva võitlust, kus puudub võitja. Seda võitlust oleme näinud me kogu oma elu vältel väga palju, alates action filmidest, lõpetades terrorismi vastaste sõdadega. Sellel võitlusel pole piire ega areeni, see toimub kõikjal ja kõigi vahel. Selles töös võib igaüks näha iseennast ja oma võitlust, vaja on vaid veidi kujutlusvõimet.

Teine töö, mis paljusid seal vapustas, oli Yogita Sharma installatsioon „Personaalne ruum", mis kujutas endast musta tuba, kus olid kaks ekraani ja maas kollased jooned. Ekraanil oli kaks naist, kes magusalt käeliigutusega mind enda poole kutsusid, selleks aga pidin ma astuma üle kollase joone, mille peale tuli kõlaritest kõrvulukustavalt rõve heli. Heli ei olnud isegi väga valju, küll aga oli selles midagi, mis muutis mind kohe ebakindlaks ja tekitas paanika tunde. See pidi kujutama inimese personaalset ruumi, kuhu tungides käivitub meie see mehhanism, mis justkui kaitseb meid sissetungija eest ning tõrjub ta sealt välja. Töö jättis väga võimsa ning omapärase mulje!

Näitus jättis üldisemas pildis väga sügava mulje ja vapustas mind sellega, kui erineva mõtlemisega me kõik oleme. Mõned tööd hiilgasid oma lihtsuse ja geniaalsusega. Tõesti hämmastav kui lihtsate vahenditega saab inimest mõtlema panna ja midagi suurepärast luua. Mainimisväärne on ka noorte kunstnike vanus ja pühendumus. Kuigi ma ei ole kunagi olnud suur kaasaegse kunsti austaja, siis see näitus avas küll minu silmad sellele kunstile.


No comments:

Post a Comment