Sunday, May 8, 2011

Sten Mõtus 11.B

Käisin neljapäeval, 5. Mail KUMU kunstimuuseumis ning külastasn näitust " Armastuse ,mitte raha pärast ". Enne näitusele minemist suhtusin sellesse eelarvamusega. Mõtlesin, et ei ole võimalik, et üks KUNSTINÄITUS mind positiivselt üllatada suudab ning Kadriorgu minekut võtsin kohustusena.
Kuid kaasaegne kunst tõestas, et ka mina olen võimeline eksima. Näitus osutus äärmiselt huvitavaks ning seal veedetud aeg ei olnud kohe kindlasti maha visatud. Kindlasti aitas kaasa ka mu äärmiselt toredate klassikaaslaste seltskond.

Minu vaieldamatuks lemmikuks sealselt näituselt kujunes Samuli Råman'i „Apaja", mis oli esitatud video kujul. Vaatasin seda algusest lõpuni kolm korda, et sellest täielikult aru saada.
Lugu rääkis kalamehest, kes merele minnes vee sees näkineidu nägi. Automaatselt hakkas ta rinnus äärmiselt agressiivselt töötama mingi tukslemine. Usun, et selle tukslemise all ei ole mõeldud südame rütmilööke ja armumist vaid lihtsat mehele omast kiimahoogu. Ta silmab eemal teist kalameest näkineiuga amelemas ning muud ei olnudki vaja, et meie kangelane teemantsõrmusega näkineide püüdma hakkaks. „Konksu otsa" tuli tal neide palju. Suur osa naistest sukeldus kalameest nähes vetesügavustesse tagasi; suurele osale neidudest tuli järgi keegi suurem ja ilusam mees, kes ta õnnetult kalamehel üle lõi; kuid osad näkineiud ühinesid ka kalamehega tema paati ning seal toimus sigimine. Mida enam naisi kalur kätte sai, seda enam kasvas tema iha - ta viskas vette rohkem teemantsõrmuseid ning lõpuks oli tal juba lai valik, keda naistest endaga paati võtta. Mees võttis aga paati liigapalju näkke ning nii läkski paat põhja. Seejärel pidi kalamees ujuma kaldale, kus teda ootas armastav naine. Usun, et soome kunstnik annab animatsioonis edasi enda kogemust naistega ning tembeldab kõik maailma mehed kiimakottideks ja abielurikkujateks. See on aga igaühe enda otsustada, kas nõustuda Samuli Råman'i arvamusega või mitte.

Teine väljapanek, millele otsustasin pikemalt tähelepanu pakkuda, oli Ilmar Kurvitsa ja Maris Vahteri „Armastab. Ei armasta?". Väljapanek kujutas endas järjekorraautomaati, aga kui tavaliselt pritsib nendest välja lehekesi, millele on peal sinu järjekorranumber, siis see masin oli veidi teistsugune. Põrandast umbes meetri kõrgusel asuval ekraanil oli kaks valikut:
1) Karikakar; 2)Daisy. Vajutades esimesele valikule, andis masin sulle lehekese eesti keeles, kas siis ARMSATAB või EI ARMASTA. Teisele valikule vajutades tuli vastus inglise keelne- LOVES ME või LOVES ME NOT. Näitusele sisenedes oli see masin esimene, mis minus huvi äratas. Juba kaugelt nägin, et masina ees askeldavad 2 pisikest tüdrukut, kes aparaadist kümneteviisi pabereid välja võtsid ja järjest taskusse panid. Ei tea, kas neil oli siis nõndapalju silmarõõme või ei saanud nad oodatud vastust. Otsustasin masinast esialgu ringiga mööda minna ning tema juurde lahkudes tagasi pöörduda. Näitusele ringi peale teinud, suundusin endas huvi tekitanud väljapaneku juurde tagasi.Masinaesine oli tühi ning kord tõde teada saada oli minu käes. Lähenesin „Karikakrale" ettevaatlikult, minu ees oli 2 valikut ning patriootliku poisina valisin eestikeelse variandi. Masin mõtles vaid hetke ja ulatas mulle paberilehekese, millel oli suurelt kirjas EI ARMASTA. Seejärel puhkesin ma nutma ja jooksin näituselt ära, jooksin KUMUst välja, jooksin ära Kadriorust ja jooksin koju ja nutsin.
Väljapaneku mõte on iseenesest vapustav. 50:50 olukord. Armastab või ei? Kuid hämmastav kuidas üks masin võib haiget teha.
L

Näitusel oli huvitavaid töid veelgi, kuid kuna pikemalt tuli kirjeldada vaid kaht, siis mainin nad ära lühidalt.
Veel äratasid minus tähelepanu:
1)Alina Rudnitskaya - Bitch'ide akadeemia
2)Ryts Monet - Vaba kui lind
3)Martin Arnold - Soft Palette
Üldiselt võib öelda, et kaasaegne kunst on minu jaoks palju huvitavam, kui 17. sajandi kirikumaalid ning võib-olla külastan võimaluse avanemisel selliseid näitusi tulevikuski.

No comments:

Post a Comment