Monday, May 9, 2011

Sven Erik Ojavee, 11.b

Külastasin KUMU näitust „Armastuse, mitte raha pärast" ning kuigi olin esialgu küllaltki pessimistlikult meelestatud, kõnetasid mõningad tööd mind nii, et olin sunnitud arvamust kaasaegse kunsti kasuks muutma.

Erinevalt n-ö ilusast loomingust on tänapäevane taie märksa keerulisem: tungimaks läbi teose komplekssusest, on tarvilik süveneda põhjusisse, mis kannustasid autorit looma antud tööd   ja mis annavad teosele olulise miljöö. Kui indiviid antud teemat parajasti ei valda, ei saa ka taies teda kõnetada. Arvestades seda, võib tekkida oht, et kaasaegse kunsti silmitsemine on peaaegu sama kõitev kui värvi kuivamine, mis ometi ei saa olla taotluslik.

Olin õnnelik, kui avastasin töö, mis oli palju huvitavam kui muru kasvamine. Tegemist oli Reinis Hofmanise fotoseeriaga Müüa, mis näitab fragmente kinnisvarabuumi tagajärgedest Lätis. Temaatika on ka eesti ühiskonnale ju väga tuttav, sest veel mõni aasta tagasi rajati põldude peale tarbetult palju kipsplaatelamuid. Eestis olid tulemused kohati õõvastavad: väljaarendamata taristu, kolmekümneks aastaks kodulaenu võtnud pered, pankrotistunud arendajad ning rikutud ja kole keskkond. Võib vaid oletada, et lõunanaabreil on situatsioon veelgi ahastavam. Eelnevat arvestades,  on Hofmanis võtnud probleemid kokku fotodel lakooniliselt: valdavalt on piltidel silt „for sale", lumi, kahtlase väärtusega elukeskkond ja inimtühjus; esiplaanil on tehislikult tekitatud elukeskkonna jahedus. Kõrged aiad näitavad, et inimesed tahavad otsekui lõigata end ära ersatsmaailmast ja tõmbuda enesesse, kuid see hoopiski süvendab inimvaenulikkust. Paljudele unistusena paistnud elamispind, on mitmel juhul muutunud hoopiski taagiks, mida peab kandma veel kümneid aastaid.

Teine töö, mida kirjeldan, kandis nime Paberrätt. Teos on iseenesest ju lihtne, kuid kannab vägagi iroonilist mõtet: rahast puhastamiseks mõeldud paberid, mis võetakse topsist, on samuti rohelised kui Ühendriikide dollar. Taies üritab tuletada meelde, et tänapäeval on arvatavasti kõik suhted – nii ärilised, poliitilised, isiklikud või sõbra – läbi imbunud tugevast kapitalismi hõngust,  taandumine materialistlikkusest on muutunud võimatuks. Tõepoolest, maksevahendita oleksime ehk sunnitud pöörduma naturaalmajandusse ning selleta poleks võimalik kujutada ette tänast ühiskonda reaalselt toimivana. Ikka ja jälle on tarvis valuutat, mis hõlbustaks erinevate mehhanismide toimimist. Säärane sõltuvus võib autonoomsemalt meelestatud gruppidele mõjuda liigagi halvasti ning näitab indiviidi sõltuvust ühiskondliku lepinguga määratud paberist. Ka kunstimuuseum peaks olema iseseisev, kuid ikkagi nõuab pileti eest tasu. Teisalt võiks võtta tugevat raha lõhna kui oodi praegusele intelligentsustasemele – inimene pole lihtsalt mingi geniaalsema kokkuleppe peale veel tulnud ja praegune süsteem lubab nautida pea enneolematuid hüvesid. Raha on parim variant tänasele isikule, sest puudub alternatiiv. Ehk saabub juba homsele kodanikule hetk, mil paber topsis pole roheline vaid hoopis...

Ütleb ka ju näituse pealkiri „Armastuse, mitte raha pärast", et ehk oleks paslik keskendudagi siis millegi veelgi geniaalsema ja innovatiivsema loomisele, mitte jääda toppama lihtsakoelisesse rahamaailma. Tihti nõuab modernne kunst täiuslikku teadmiste pagasit antud valdkonnas, kuid harva leidub isikuid, kes söandavad ja viitsivad süveneda, et saada teada tagapõhjast. Kaasaegne taie on vaataja suhtes palju nõudlikum ning sagedasti on kunstnike ja kunstitarbijate vahel lõhe. Loodan, et on võimalik ületada erinevused ning lähendada mõlemaid pooli kasvõi kooli poolt motiveeritud külastustega, sest kaasaegne kunst on huvitav ning ärgitab inimesi sellesama innovatiivsuse otsinguile.




----------------------------
PÄIKESELISED SOODUSPAKKUMISED PLASTO AKNATEHASELT
Külasta meie müügiesindusi ja saa osa imelistest pakkumistest

No comments:

Post a Comment