Sunday, May 8, 2011

Triinu Kapp 11c

„Armastuse, mitte raha pärast" Triinu Kapp

Mina käisin näitusel „Armastuse, mitte raha pärast" Kumus. Kuna ma just eriline kunstiinimene pole, siis ega ma eriti sinna minna ei tahtnud ja võtsin seda pigem tüütu kohustusena mitte kui võimalusena ennast harida ja natuke kunsti, eriti kaasaegset kunsti, rohkem mõista. Tegelikult oli tegemist väga huvitava näitusega ja mis kõige tähtsam – see pani mõtlema. Kui käia tavalisel kunstinäitusel, kus pildil on mees kohvitassiga, siis on kohe aru saada, et kujutatud on kohvijoomist. Kaasaegse kunstinäitusel peab aga  töö ees pikemalt seisma ja üritama mõelda, mida autor on selle tööga püüdnud edasi anda.

Töö, mis mulle enim silma jäi ja muljet avaldas oli Paula Rego „Toitmisaeg". Pildil on kujutatud erinevas vanuses naisi ja lapsi. Käes on toitmisaeg ning kõikide nende inimeste juures või käes on pudel alkoholiga. Inimesed näivad loiud ja tüdinenud ning ilmselgelt on nad ka purjus.  Nende nägudest peegeldub frustratsioon ja lootusetus. Minu tähelepanu haaras kõigepealt see, kuidas emad oma lastele lihtsalt veini juua andsid ja ei teinud märkamagi, kui mõni teine laps maas lamas ning meelemärkuseta oli.  Ma arvan, et selle teose mõte seisneb selles, et inimesed uputavad oma probleeme alkoholi ja ei püüagi leida oma muredele lahendusi. Pahatihti aga nad  ei mõista, et alkoholiga tehakse ka kõige väiksemad probleemid väga suureks. See et ka lastele alkoholi antakse, on võib-olla autori soov näidata vanemate suutmatust omaenese lastega hakkama saada ja et seda kuidagi leevendada võetakse kasutusele äärmuslike meetodeid.

Teine töö, mis jäi meelde oli Oliver Laasi „Kuus plakatit valitsemisest". See kujutab kuut pilti erinevatest valitsemisviisidest. Üks plakat, mis silma jäi, oli „Isa, ma olen pattu teinud".See on valitsemisviis, kui inimesed on väga usklikud ning riiki nö. juhib jumal. Teda aga maapeal pole ning tema asemik siin on kirikuõpetaja. See pilt kõnelebki sellest, kuidas inimesed teevad muudkui patte ja siis käivad kirikust lunastust otsimas. Teine plakat, mille valisin, oli nimega „Ego sum pastor bonus. Bonus pastor animam suam dat pro ovibus" (e.k „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest"). See töö jutustab elust pideval sõjatandril, kui paljud mehed peavad minema sõtta ning enamus saavad ka surma. Mina arvan, et pildil on väga tabav pealkiri ning kirjeldab hästi olukorda, mis valitseb praegu näiteks Afganistanis ja üldse enamikus Lähis-Ida riikides.

Niisiis, kokkuvõtteks võib öelda, et kaasaegse kunstinäitused on äärmiselt paeluvad ning annavad palju mõtlemisainet. Kindlasti isegi rohkem kui kunst, mida loodi sadu aastaid tagasi. Minul on väga hea võrdlusmoment. Neljapäeval käisin Norra Rahvusgaleriis ja nägin seal muuseas ka E.Munchi kahte maailmakuulsat ja tunnustatud teost :  „Karje" ja „Madonna". Mõlemad on väga erilised, aga minu jaoks polnud neis midagi nii väga olulist ja need tööd ei pannud mind millegi üle järele mõtlema, ma lihtsalt olen neid nüüd oma silmaga näinud. Hoopis teine lugu oli aga kaasaegse kunstinäitusega. Iga töö juures oleks võinud peatuda ja rahulikult otsida mõtet, mille autor on sinna peitnud, või siis ka ise mõelda välja teose tähendus enda jaoks. Ühesõnaga kaasaegses kunstis on võimalusi palju ja lahendused pole ühesed.

No comments:

Post a Comment