Friday, April 20, 2012

Martin A. 11.D

“SPATIUM” Taani kaasaegne kunst on spetsiaalselt KUMU tarvis kokku pandud taani kuraatori Maria Kjær Themseni poolt.


Tamar Guimarães “Vaimutöö” (“The Work of the Spirit” 2011)

Tegemist on tummvideofilmiga, mis kujutab endast kuulsa 1917. aastast pärineva balletti “Paraad” proove. Guimarãesele omaselt läheneb video tantsijate tegevusele uurivalt ning annab heli puudumise tõttu väga edukalt edasi tõsiasja, et ballett nagu iga tants on raske ning vajab harjutamist.

Alguses oli küllaltki imelik vaadata kolme balletitantsijat ning nende juhendajat haudvaikuses graatsiliselt liikumas. Kuid natukese aja möödudes avastasin end tundelt nagu oleksin ise koos selle grupiga laval seisnud. Kusjuures, muusika puudumine andis mõttele mängimisruumi ning pani mind keskenduma täielikult laval aset leidvale kunstile. Mul oli võimalus jälgida kõike: lihastööd, pöiasirutusi, käsivarte moodustatud perfektseid nurki ning kolme tantsija suurepärast koostööd. Üleüldse oli see vähemalt minu jaoks ainukordne võimalus näha balletti nii lähedalt ning taolises vägagi personaalses võtmes. Lahkusin ruumist tunddega nagu oleksin viibinud tükk aega kuskil mujal - kusagil, kus on parem, kusagil kus ei eksisteeri aeg ega piina mured.


Jacob Kirkegaard “AION” (“Aion” 2006)

Helikunstnik Kirkegaard tegeleb enamjaolt inimesele tundmatute helidega. Selle ekspositsiooni puhul on Kirkegaard külastanud Tšernobõli. Ta filmis nelja ruumi: kirikut, võimlat, ujulat ja kontserdisaali. Lisaks salvestas ta kahe päeva jooksul kõiki neis ruumides olnud helisid - ka neid mida inimkõrv ei kuule.

Aion tähendab kreeka keeles igavikku. Vaadates nelja videofilmi maailma poolt hüljatud ruumidest on aion täiuslik sõna saadava emotsiooni kirjeldamiseks. Vaadata ja kuulda tühja unustusse vajunud ujulat või võimlat, mis kunagi oli täis inimesi ja laste rõõmukilkeid on kõhedusttekitav. Tabasin end mõttelt, et tuumakatastroof kestabki ju terve igaviku, möödub veel aastasadu enne kui seal linnas jalutavad emad oma lastega või tänavatel käib elav kauplemine. Eeldades muidugi, et keegi seda kohta maamunal kunagi taasasustada tahab. Tahestahtmata pani see teos mind mõtisklema tuleviku üle. Mis saab kui meid ükskord enam ei ole? Millal meid enam ei ole? Siis seisavad kõik meie tsivilisatsiooni saavutused täpselt samamoodi hüljatuna, üksinduses nagu Tšernobõl täna. Kas millalgi kauges kauges tulevikus tuleb keegi, kes avastab, et kunagi on siin elanud küllaltki arenenud tsivilisatsioon? Veel mitu päeva hiljem, kui sellele teosele mõtlen tekivad mul külmavärinad ning taolised postapokalüptilised mõtisklused on kerged tekkima.


Lahkusin näituselt väga segaste tunnetega, videofilmid olid jätnud minusse sügava jälje, kuid teised väljapanekud olid jäänud minule küllaltki võõraks ning mõistmatuks. Vaid nüüd, mitu päeva hiljem tundub mulle, et hakkan mõistma näitust ka laiemas võtmes. Teosed erinesid üksteisest nagu nende autoridki. Mõistan, et see mida nägin oligi maailm - see oli erinevus, see oli veidrus, see oli ühtsus.

5 comments:

  1. Retsensioon meeldis just hea kirjeldusse poolest ning ka sellepärast, et rääkisid oma tunnetest ja mõtetest mis valdasid sind teoseid vaadates ja analüüsides.

    ReplyDelete
  2. Olen Martiniga nõus, et näitus tekitas vastakaid tundeid.
    Retsensioon on selgesti mõistetav ning huvitav lugeda, olles ise jälginud neid samu töid sarnaste mõttekäikudega.

    ReplyDelete
  3. Hea retsensioon. Nõustun eelmiste kommentaatoritega ja lisaks kiidan hea mõttekäigu ja -arenduse eest! :)

    ReplyDelete
  4. Minu arvamus on üsna sama kui teistelgi. Nõustun Martini kirjutatuga ning tema retsensiooni oli tõesti huvitav lugeda. Tahaks veel isegi kuulda, mis ta teiste näitusetööde kohta arvas.

    ReplyDelete
  5. Väga hea retsensioon! Kuna ise külastasin sama näitust, meenusid mulle sealsed kogemused ning avastasin isegi uue vaatepildi Anioni kohta kirjutatut lugedes.
    Jenna

    ReplyDelete