Friday, May 11, 2012

Agne Maria 11.C

Tere!

Vabandan, et jäin hiljaks ühe päeva. Täbar lugu oli see, et mul on internetiga väga halvad lood kodus ning just õigel hetkel kadus see ära. Loodan, et mõistate ning võtate siiski mu töö vaatluse alla. 






Kunstinäituse retsensioon

Agne Maria Vaiksaar 11.c


Mina külastasin Eesti Kaasaegse Kunsti Muusemis näitust nimega "Köler Prize 2012. nominentide näitus" ning kavatsen hakata mõtisklema tõsisemalt kahe töö üle: Flo Kasearu video "ESC" ning Johnson & Johnsoni "Paldiski projekt".


Flo Kasearu on Pärnus sündinud kunstnik, kes otsustas luua teose nimega "ESC". See video kajastab 21. mail 2009. aastal toimunud hobuste põgenemist hipodroomi tallidest ning videos läbitakse sarnane trajektoor, kust hobused reaalselt ka jooksid. Video on filmitud 21. mai varahommikul, kui Flo parajasti oma enda projekti filmis: nimelt sõitis ta mööda Tallinnat ringi, lastes jooksva valge hobuse kujutist majaseintele, põõsastele, hekkidele, aedadele. Alles hiljem uudistest kuuldes sai ta teada, et selline märkimisväärne asi oli toimunud. Tema ise hobustega kokku ei puutunud.

Kui ma astusin näituseruumi sisse ning nägin üht pimedat nurka, kust kostus müra, siis teadsin, et seal toimub midagi põnevat. Hiilisin sisse ning ilmusin poole pealt Flo Kasearu videoesitlusele. Alguses olin ma parajalt segaduses, kuid lähemalt uurides sain aru, et see on üks väga hea teos. Video muutis minu jaoks lummavaks hea idee ning teostus. Mul oli väga huvitav vaadata, kuidas see ilusa kappava hobuse kujutis mööda majaseinu ning ettejäävaid objekte kappas, nimelt see hobusekujutis kogu aeg muutus ning deformeerus traataedade ning puude taustal. Põnev oli ka jälgida autot, millega see hobune oleks nagu võidu jooksnud. Kohutavalt mahe oli jälgida jooksvat hobust, kui kõrvu kostis tume automürin, läbi linna kihutades. See pingutusteta tehtud heliefekt andis minu jaoks sellele videole palju juurde, lisas põnevust. Nagu näiteks, kui auto kiirendades vihaselt urises, siis hakkas ka hobune kiiremini edasi kappama. Ma arvan, et teose nimi ütleb juba väga palju video sisu kohta, kes vähegi arvutiklaviatuuri jagab: ilmselgelt viitab tähekombinatsioon "ESC" ingliskeelsele sõnale escape, mis tõlkes tähendab põgenemist ning video kajastabki jooksvat hobust, kes justkui pageks millegi eest. Kui ma seda videot vaatasin, siis tekkis mul tunne, et see film jutustab eksinud hobusest, kes otsib labürindi-taolisest suurlinnast, mis on täidetud tema jaoks võõrate ning hirmsate asjadega, väljapääsu. Hobune paistis olevat segaduses, kuid samas väga graatsiline ning ilus. Kõik need mõtted, mis mul pähe kerkisid video vaatamise ajal, olid ainult positiivsed ning enamasti seotud hobuse iluga, sest hobusekujutis oli tõsiselt realistlik ning kaunis.

Video oli tumedates ning sinakates toonides, sest film oli linti võetud varajastel hommikutundidel, kuid hobune oli särav-valget värvi vastu kõike seda tumedat linna ning see lisas kontrasti. Kindlasti poleks päeval filmides sama efekt jäänud, sest hobusekujutis oleks jäänud hele ning kesine, õiget ilu ei oleks väljendunud. See tume ja natukene nukker toon andsid tervele filmile rahuliku atmosfääri, sest kirevates toonides oleks filmi mõte võibolla valesti avaldunud. Vürtsi lisasid ka üksikud kuid pidevad valgussähvatused, mis tulenesid mööduvatest valgusfooridest ning üksikutest põlevatest siltidest.

See on kindlasti selline teos, mida peaks uurima ja puurima mitu korda, sest esimest korda vaadates ei pruugi see üldse inimest köita: seal ei valitse kirevad ja kutsuvad toonid, ei mängi taustaks kutsuv muusika, ekraanil ei hüppa mingid olendid. Mind köitis koheselt see suursugune valgesse värvitud hobune ning ma pidin maha istuma ja edasi vaatlema, nimelt tahtsin ma aru saada, millest see klipp üldse räägib ning kuidas see kihutav hobune sinna seinale on saanud. Just sellised küsimused naelutavasidki mind sellele pingile.


Johnson & Johnson ehk Taavi Talve ja Indrek Köster on kaks kunstnikku, kes viisid läbi Paldiski projekti, mille lõppeesmärgiks oli Adamsoni skulptuuri püstitamine Paldiski linna.

Mulle väga meeldis seda kunstiteost uurida ning vaadelda, sest see andis mulle koheselt positviise emotsiooni: seinal oli erinevaid klippe rõõmsatest inimestest. Kõige enam meeldis mulle klipp Paldiskis korraldatud kevadkontserdist: video meenutas mulle koheselt mingisugust kooliaktuse jäädvustust, sest sealne saal oli täis lapsi, kes oma istmetel rabelesid, ning erinevaid esinejaid. Ma sain nautida igasuguseid palasid, mida need lapsed mängisid, ning ka breiktantsu ning erinevaid etteasteid. Seal oli ka teisi videosid, mis püüdsid pilku. Väga armas oli ka video viiulit harjutavatest lastest.

Eriti meeldis mulle teose puhul selle reaalsus ning siirus. Sealt õhkas häid emotsioone ning ühtekuuluvus tunde saabumist. Selle projekti eesmärk oli ühendada Paldiski multikultuurset ning multinatsionaalset elanikkonda ja muuta Paldiski linna mainet. Tööpuuduse all kannatavale ning haisvale naftalinnale oli vaja värskendavat muutust ning Johnsonite duo sai sellega hästi hakkama. Mulle avaldas see näitus tugevalt muljet, sest mul oli väga raske sealt lahkuda – ma pidin ikka kõik videoklipid läbi vaatama. Klipid olid jäädvustatud minu silma jaoks mugavates toonides: sellistes pisut hallikates, tuhmides, kriiskavaid värve väga ei esinenud. Ka ruumid ning kohad, kus võtted toimusid, olid tavalised, igapäevased ning argised. Midagi väliselt silmatorkavat nendes kohtades ei olnud, küll köitis mind tekst, mida nad rääkisid. Film kajastaski täpselt selle linna arengut ning projekti edukust.

Alguses arvasin, et ma ei jaksa elu sees tervet seda näitust läbi vaadata, sest see paistis natukene igav. Aga hakates vaatama ühte nendest klippidest, süvenesin ma tervesse näitusesse ning jäin lõpuks väga rahule, et otsustasin veidike aega veeta nende ekraanide ees. 


Kokkuvõtteks võin öelda, et ma nautisin oma käiku EKKM-i, sest vaadatud teosed andsid mulle mõtlemismaterjali ning muidugi uut infot, mida edasises elus rakendada. Mulle üleüldiselt meeldivad EKKM-is aset leidvad näitused ning jäin rahule ka seekord.




3 comments:

  1. Nõustun sinu arvamusega Paldiski projektist. Paldiski on tõepoolest ju viimased kümme aastat olnud linn kahe elanikkonnaga. Väga selgelt on eristatud vene keelt kõnelevad ja eesti keelt kõnelevad elanikud. Olukorda on veelgi halvendanud nafta hoiustamine linnas, mis on endaga kaasa toonud väga suure õhu saastatuse. Filmilõikudes osalenud inimesed annavad meile väga hea ettekujutuse Paldiski elanikkonnast, millest suurema osa moodustavadki just nimelt eakad vene keelt kõnelevad inimesed.

    ReplyDelete
  2. Johanna-Maria, 11.cMay 19, 2012 at 12:09 PM

    Nautisin retsensiooni lugemist, kuna ka minu üheks vaieldamatuks lemmikuks oli Paldiski Projekt. Väga huvitav on lugeda, kuidas Agnel teosest hoopis vastupidine mulje jäi. Minule mõjus projekt pigem kurvameelsena, samas tekitasid videod Agnes positiivseid ja tunduvalt elavamaid tundeid. Retsensioon on väga põhjalikult tehtud. Meeldiv on lugeda kui kirjutatakse ka endale teosega seonduvatest mõtetest, mitte vaid sellest, mis kõigile iseenesest mõistetav on. Ka teose ESC kohta on Agne väga detailselt kirjutanud, hakkasin isegi kahetsema, et ise sellest peale paari sekundilist vaatlemist tuimalt mööda kõndisin. Põnev lugemine!

    ReplyDelete
  3. Retsensiooni lugemine oli tõeline nauding. Keelekasutus oli super ja ka teoste kirjeldus justkui joonistas selle teose silme ette. Kirjutasin ise ka teosest ESC ja võin tõesti öelda, et ei pea olema kunstiguru, et seda tõlgendada. Igaüks saab sellest isemoodi aru ja tekitab seoseid talle omaste asjadega nagu Agnegi tumeda automürinaga valge kappava hobuse taustal. Ka Paldiski projekt tekitas minus kihku seda ise näha ja positiivne oli see, et kui ümberringi võib kõik olla hall ja igav, siis inimesed ise oma olemuse ja jutuka lisavad sellele üksluisusele värvi.

    ReplyDelete