Wednesday, May 9, 2012

Aleks Reivart, 11. D

Käisin vaatamas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi Köler Prize 2012. Nominentide näitust. Kunstnikud, kelle tööd olid esindatud, olid Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. Tööd olid jagatud kolme korruse peale, igas seinas oli näha kas mingit tööd või selle kirjeldust. Tööd olid peamiselt ühiskondliku alatooniga. Palju oli teostel kujutatud inimeste jaoks halbu mälestusi ja emotsioone. Kõige rohkem huvitasid mind Marge Monko lühifilm ''Shaken not stirred'' ja Flo kasearu video ''Me oleme teel''.

Marge Monko lühifilm ''Shaken not stirred'' adresseeris ühiskonnakihtide erinevusi, tuues need välja kolme inimese vaatepunktist. Kõik kolm filmi peategelased rääkisid oma elust ja kõigil olid erinevad probleemid, väärtused, nägemused elust. Igaüks oli jõudnud filmis näidatava punktini mööda oma rada käies. Meeldisid stereotüüpsed karakterid ja loo esitusviis. Filmi mõte polnud mitte rabada vaatajat oma pildiga, vaid panna pigem inimesed mõtlema. Minu puhul film toimis, samastudes osade probleemidega ja saades väga hästi aru teistest, mõtlesin ka muuseumist lahkudes veel filmis näidatu üle. Ruum, milles filmi näidati, oli ka väga omapärane. Ruumi põrand oli kalde all, piisavalt et ebamugavustunnet ja väikest kartust esile kutsuda. Ruum võis aidata esile tuua filmi sisu, kuna ka elus ei saa inimesed kunagi kindlad olla, millal jalgealune kaob.


Flo kasearu video/installatsioon ''Me oleme teel'' näitas ühte põlevat maja ja seda kustutama minevaid tuletõrjujaid. Mis tegi asja huvitavaks, oli see, et tuli ja toss, mida maja aknast näha oli liikus tavalises rütmis, kuid tuletõrjujad liikusid aegluubis. Film pani mõtlema, klaustrofoobses ruumis võis tunda, kui aeglaselt abi tegelikult põlevas majas olevale inimesele tulevat tundub. Vihje anti ka sellele, et inimene ei kontrolli koguaeg oma elu, loodus võib sellele kiire lõpu teha. Alati ei ole võimalik õnnetusi vältida ja alati ei suudeta ka kannatajaid päästa. Kannatajal jääb ainult üle piinarikas ootamine, hirm oma elu eest ja lootus, et äkki keegi ikka tuleb ja päästab ta sellest olukorrast.


Kokkuvõttes jäin näitusega rahule, kindlasti oli näitus väga mitmekesine ja mõtlevale inimesele suunatud. Kunstiteosed olid eripalgelised ning kandsid hästi edasi emotsioone, pannes esitatud teemadele ka mõtlema, mõnikord ennast samastama kujutletud inimeste ja olukordadega. Pealtnäha mitmed absurdsed pildid olid sügava mõttega. Palju oli ka jäänud ütlemata, vaatajale endale ajude ragistamiseks. Näitus on hea valik kõigile, nii vanadele kunstihuvilistele kui ka uutele kunstihuvilistele, kes tahavad tutvuda kaasaegse kunstiga. Midagi huvitavat leidub seal näitusel kõigile.

No comments:

Post a Comment