Tuesday, May 8, 2012

Alex, 11.D

Külastasin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi Köler Prize 2012. Nominentide näitust, mille kandidaatideks olid Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. Köler Prize on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi poolt asutatud kunstiauhind, mille eesmärgiks on populariseerida kaasaegset kunsti ning tõsta esile kohalikul kunstiväljal olulisi kunstnikke ja rühmitusi ning igal aastal nomineeritakse Köler Prize'ile viis eesti päritolu või Eestis alaliselt resideerivat kunstnikku või kunstirühmitust viimase kolme aasta loomingu põhjal.


Kõige esimene teos, mida ma nägin ning mis jäi minu jaoks ka kõige mõjuvamaks, oli Margus Tamme installatsioon „House of The 27 Rising Suns". See oli makett majast, kuhu kunstnik oli pannud 27 tulukest maja erinevatesse kohtadesse, kust võiks algada tulekahju. Autorit inspireeris endine tuletõrjuja Teedo Melts, kes oli ka ise teinud kaks sarnast maketti. Tulukesi võis ka kõrval olevast puldist kas sisse või välja lülitada, mis mulle väga meeldis, kuna oli kohe näha, kus mis sütib. Teos oli minu jaoks mõjuv, sest see pani mõtlema, kui palju on tegelikult võimalusi tulekahju alguseks meie endi majades ning toob esile, et ohutusnõudeid tuleks rohkem arvestada. Teos oli aga kõige mõjuvam siis, kui kõik lambid põlesid, kuna siis oli terve maja tule käes ning selline olukord on üsna hirmuäratav, kui seda ette kujutada ning sellepärast see teos mulle kõige rohkem meeldiski.


Teine teos, mis mulle meeldis ja mis pani mind ka mõtlema oli Flo Kasearu „esc", mis oli HD video sellest, kuidas projekteeritud hobune jooksis mööda seinu linnas, alustades ja lõpetades Tallinna hipodroomiga. See video on pühendatud 21. Mail  2009. Aastal tekkinud segadusele, kui hipodroomi tallidest pääses tänavatele kümmekond hobust. Videos jooksis projekteeritud hobune praktiliselt samasugust teekonda nagu läbisid teadaolevalt ka 2009. Aastal vabakspääsenud hobused. Minu jaoks tähendas see, et algus ja lõpp oli hipodroomiga seda, et võib ükskõik kui palju rännata, eksida ja minna erinevaid teekondi, siis jõutakse ikka algkohta tagasi, sest see on kõige lähedasem koht, mis on olemas. Teos oli huvitav, kuna mulle väga meeldis see idee ehk hobuse linnapeal projekteerimine ning muidugi võis ka mõelda selle üle, kuidas hobused võiksid ennast tunda võõras keskkonnas, teadmata kuhu minna ja mis ümberringi toimub.


Kuna kaasaegne kunst oli minu jaoks üsna võõras, siis ei teadnud ma, mida sellest näitusest oodata. Kohale tulles sain aga aru, et kaasaegse kunsti puhul on oodata midagi üsna raske, sest kõik teosed on väga erinevad ning neil puudub absoluutselt mingi kindel stiil. Kõik sõltub sellest, mida autor tahab edasi anda ning sellest, kuidas ta seda teha tahab. Autorid kasutavad väga palju igapäevaseid ning inimeste eluviisile lähedaseid motiive. Teostel ei ole allutatud rõhku väljanägemisele, vaid sellele, mis on nende mõte. Minule isiklikult see väga aga ei meeldi, kuna minu arvates on kunstis esikohal see, kuidas teos mõjutab visuaalselt, ning alles siis teose mõte. Samas, kaasaegne kunst oli aga väga huvitav, sest teoste lahtimõtestamine oli põnev ning väljakutset pakkuv. Seega jäi see minu jaoks ka positiivseks elamuseks. 

1 comment:

  1. Maja makett mulle eriti ei meeldinud, kuna see ei avaldanud eriti muljet. Muidugi põhjendab kunstnik seda sellega, et näitas kõiki võimalikke tuleohtlikke kohti, kuid liiga palju ei tasu ka liialdada.
    Teose "Esc" mõte oli minu meelest hoopis teine. Kuna video prototüüp oli filmitud samal ööl, kui hobused lahti pääsesid, siis on see üsna müstiline. Teos räägib minu meelest aga rohkem sellest, kuidas hobused lahti pääsesid ja ei osanud linnas orienteeruda. Linnas on ju palju müra ning autod, bussid igal pool. Videos tegi ju autojuht ka mitmeid ringe. Seetõttu on see minu jaoks rohkem nagu hobuste ekslemine linnas ning paanitsemine.

    ReplyDelete