Sunday, May 6, 2012

Anete, 11a

Kaasaegse kunsti kaemiseks otsustasin Kunstihoones asuva näituse 'Eksootika' kasuks. 'Eksootika' kuraator Kirke Kangro panus ja pühendumus oli selge juba esimesest silmapilgust, kui näitusele sisenedes vaatas vastu erkoranž sein, kuhu naine on suurelt kirja pannud enda mõtted sõnast 'exotikós' (kreeka keeles: eksootika). See loob näitusele kõrged ootused, millele vastatakse nii installatsioonide, filmide, maalide, skulptuuride kui ka fotodega, mis on imekombel teisendatud hoopiski heliks. Eri maailma nurkadest pärit kunstnike tööd mängivad kõikide meelte kasutamisele ning tekitavad absoluutselt igasuguseid emotsioone jälkusest vaimustuseni.

 

Möödudes esmalt märgatud erksast seinast, mis paelus end mitmeks minutiks, olin koheselt kütkestatud järgmisest nähtusest, mis oli osavalt paigutatud keset tühja ala. Norrast pärit Tone Kristin Bjordami HD-video 'Korall'. Teos kinnitas kunstniku kirge teaduse ja looduse vastu ning tema dramaatiliselt süngete tööde vastuolu kergete ja romantilistega.

Tegemist oli suure ekraaniga, kus näidati filmina erinevate värvide ilmumist valgele taustale, segunemist ja koosmõju. Teose võlu peitus uskumatus lihtsuses: puhtalt värvide kauniduses ja nende kokkupõrkel moodustunud kujunditest, mis võisid meenutada absoluutselt kõike. Tabasin end teost jälgimast mitmel-mitmel korral, avastades iga kord uusi nüansse ja detaile, mis tegid väljapaneku iga hetkega aina vaimustavamaks. Autori sõnum võiski vabalt olla 'lihtsuses peitub võlu', kuna täiesti klišeedesse laskumata saan öelda, et mulle andis see teos antud ammu tuntud väites kinnitust. Puhas värvide ilu suutis mind video ette naelutada pikkadeks minutiteks, mis seisnesid vaid lihtsuse kauniduse nautimises.

 

Üle koridori, täpselt Tone Kristin Bjordami 'Koralli' vastas vaatas mulle vastu järgmine meelde jäänud väljapanek. Marko Mäetamm 'Walking in My  Hunting Ground' – suur seintega piiratud ala, kaetud maalingute, tekstide, piltide, seinast välja ulatuva reljeefi ning isegi tuhaga.

Esmasel kokkupuutel ei avaldanud väljapanek mulle väga muljet, pani vaid muhelema. Kunstniku kasutatud värvid on kerged, põhinedes peamiselt vaid valgel ja sinisel, seega võib arvata, et teose iva on sügavam kui silmaga nähtu. Iga raamitud pildi all oli tekst, mis kokku jutustasid iroonilise loo heatahtlikust jahimehest isast, kes on kõiges osav, hoolitseb ennast ümbritsevate eest ning juhuslikult jahib ka püssiga enda pereliikmeid.

Hakkasin nähtu üle rohkem mõtlema pärast seda, kui sattusin külalisteraamatus peale lausele 'Our father who art in heaven..' ehk 'Meie isa, kes Sa oled taevas..' See konkreetne lause pani mind mõtlema kunstniku sõnumi peale. Minu jaoks tähistas teos inimeste naiivsust ja suutmatust end kehtestada. Tihti on inimesed lubanud endale teha täieliku peapesu, järgides üdini, lausa hullumiseni, kas mõnda usundit või endaga manipuleerivat isikut. Lapselikult toretsev tekst suurepärasest isast, kes tegelikkuses jahtis loo jutustajat, andis juurdlemisel väga hea ülevaate suuresti levivast naiivsusest ja lihtsameelsusest.

 

Kuigi kaasaegset kunsti oma eelistuseks ma ei pea, suutis näitus pidevalt üllatada, kuna emotsioonid laskusid nii hirmu, põnevuse, labasuse, lummuse kui ka täieliku mõistmatuseni. Kaks silma jäänud teost kompenseerisid minu jaoks ka näituse mitte nii õnnestunud väljapanekuid ning lahkusin positiivse meeleoluga.

No comments:

Post a Comment