Wednesday, May 9, 2012

Ann 11.D

Retsensioon

Torben Ribe
Minu esimene küsimus, mis mul mõtteis tekkis selle installatsiooni jõudes oli, et miks need lambid ei põle. Seejärel hakkasin vaatlema ka asju nende lampide ümbruses. Teos kristiseerib inimeste tahtmisi – just neid asju, mida meil tegelikult vaja pole, aga me lihtsalt tahame neid materiaalseid asju.
Torben Ribe ei püüdle täiuse ja ilu poole, teda huvitab meie kui ekslike inimeste tegeliku elu peegeldamine. Ja ta saab sellega väga hästi hakkama. Tema teos meenutab mulle jälle seda fakti, et asjad meie ümber pole tegelikult olulised – ainult niipalju, et inimene ära elaks. Inimesel pole eluks valik omada kõige kallimat ja uhkemat autot, mis maailmas leidub.
Peale selle töö nägemist tahaksin uurida seda, et miks inimesed väärtustavad nii palju kõikvõimalikke asju meie ümber, mis peaksid meid panema tundma, et me oleme ühiskonnas aksepteeritud. Tegelikult pole ju asjadel tähtsus - on sellel, milline oled sina. See räägib sellest, kuidas meie kaasaaja väärtused on väga valel kohal.
Teose peateema minu meelest on tähtsad asjad meie ümber – või siis mitte nii tähtsad.
Teoses oli kasutatud järgnevaid esemeid: neoontorud, ühendused, plaastrid, särk, puit, akrüül, laud, riie, projektor, Mac Mini, kollaaZ, ribad, laserprint paberil, maisihelveste pakk, ajakiri ja ajakirja hoidja. Kõiki neid esemeid saab näha ja puuduta – tavaelus me just viimast teemegi pidevalt. Kasutades neid materjale ehk esemeid, mida pidevalt kasutame ongi kõige lihtsam näidata seda, et meie väärtushinnangud on valed. Väga hea valik oli asjadel tehtud – ajakiri näiteks oli villadest, kõige kallimatest ja uhkematest villadest, mis müügil on. Samas oli ajakiri ise ka kunsti täis- seal oli mitmeid suurepäraseid arhitektuuri teoste pildid. Arhitektuur on korraga kunstiliik, mis on meie ümber iga päevaselt aga samas ka kohati ületähtustatud. Särk oli Our Legacy oma, mis õlkes on meie pärand. Ning lõppude lõpuks räägib see installatsioon meie pärandist – mida me endast maha jätame, kui meie väärtushinnangud aina valele teele tagasi. 
See installatsioon peaks olema valges toas, et seinad ei võtaks mitte mingisugust tähelepanu endale, täpselt nii, nagu ta parasjagu on. Ülejäänud värvid ja nurk, mille alt seda vaatad ei oma mingit tähtsust. Kui nende esemeta värvi muuta, ei muutu mitte midagi.
Selle teose kunstnik on Torben Ribe. Tema tausta uurides tuleb välja, et tema erialaks ongi inimeste igapäevased lühilood.

„Vaimutöö" (2011)
„ SPATIUMil" esitatakse kolme Tamar Guimaraesi filmi ja „Vaimutöö" on üks nendest. Tamar ammutab inspiratsiooni oma tööde jaoks erinevatest kultuuri allikatest, pannes tihti rohkelt rõhku sellele, mida teised peavad ebatähtsaks.
„Vaimutöö" on L. Massine'i loodud modernistlik ballett „Paraad" aastast 1917. 1917 kuni 1920 toimus teatavasti Esimene maailmasõda ning peale seda tegid kunstnikud üksteisega erakordselt palju koostööd. Selle tulemusena hakkas arenema moderne tants. „ Paraad" on üks paljudest headest koostöö näidetest.
„Vaimutöös" me näeme, kuidas kõik areneb aga me ei kuule ei muusikat ega juhendaja õpetussõnu. Viimaseid tajume vaid inimeste liigutuste ning nende muutuste tõttu.
Esimene reaktsioon minul sellele teosele oli, et just see on see, mida mina siia otsima tulin. Ma armastan muusikat ning tantsimist ja kõike, mis nende juurde kuuluvad. Selle teose puhul märkasin ma koheselt varvaskingi. See teos paneb mõtlema sellele, et kui palju vaeva nähakse selleks, et tuua inimeste silmade ette veatut esitust. Ja kui vähe seda osad inimesed hindavad.
„Vaimutöö" toob esile selle, et koreograafia tõesti on väga raske vaimutöö ning selle valmimiseks läheb palju aega ja pingutusi, täpselt nii nagu ka selle omandamiseks.

Kaasaegne kunst vajab kindlasti aega ja palju rohkem aega kui meil seda talle pakkuda on. Kui vaadata mõnd kunstiteost ja pole aru saada, mis mõte sel on, siis tuleks lihtsalt aeg maha võtta ning selle kunstiteose üle mõtiskleda veidi. Ning vaadata seda mitmeid kordi, vahel tuleb kasuks selle juurest lahkumine ja siis uuesti tagasi tulemine. Teost näitab end nagu uue nurga alt.

2 comments:

  1. Sisu poolest väga hea retsensioon. Mõtted olid lahti seletatud ja selgitatud. Kuna toeseid oli vaadatud hoopis teistsuguse nurga alt, kui mina neid nägin, siis oli seda huvitav lugeda. Kuigi olid mõned kirja- ja faktivead(nt. I maailmasõda oli tegelikult 1914-1918), ei mänginud need erilist rolli üldmuljes.
    Toomas, 11.b

    ReplyDelete
  2. Retsensioon on mitmekülgne ja asjalik. Näha, et uuritud on ka autori ja töö lugude kohta ning taust on hästi kaetud. Tööde esitust ja paigutust on hästi analüüsitud.

    Näitusele on autor lähenenud avatult ning seeläbi on osad tööd temani üpriski hästi jõudnud. Jutt on kirjutatud positiivselt meelestault ning seda oli meeldiv lugeda.

    Kaspar 11.D

    ReplyDelete