Monday, May 7, 2012

Annika 11.b

Külastasin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis Köler Prize 2012. Nominentide näitust. Tänavu olid nominentideks Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. Kuna kaasaegne kunst ei sea kunstnikule mingeid piire, oli näha väga erinevaid teoseid ning lähenemisviise erinevatele probleemidele.

 

Esimesena köitis mu tähelepanu  Margus Tamme installatsioon "House of the 27 Rising Suns". Teos kujutas endast endise tuletõrjuja Teedo Meltsi kodumaja maketti ning selle kõrval olid 27 lülitit, mida vajutades süttis majas, kuskil kindlas kohas, tulekahju. Lisaks olid seal ka tulekahjude seletused ning video reaalsest majast. Teose põhimõte oli näidata, et tulekahju valla pääsemiseks pole palju vaja. Välja oli toodud erinevaid ohuallikaid: valveta jäetud triikraud, lastele kättesaadavas kohas olevad tikud, voodis suitsetamine ja palju muud. Töö oli justkui hoiatus, et igas elumajas võib olla 27 olukorda, mida ehk esmapilgul ei märkagi, mille tulemusena võib terve maja maha põleda. Olles ise hoolsam, saaks kõik need probleemid kõrvaldada. Lülitil nuppe sisse-välja lülitades ning selgitusi lugedes, mõtlesin samal ajal oma kodu tuleohutusele. Seega oli kunstniku mõte teosest ilusti välja tulnud ja rahvale kergesti mõistetav.

 

Teise teosena tooksin välja Marko Mäetamme installatsiooni "Little Dramas".  Hämarasse ruumi oli üles riputatud üle kümne pisikese puuri, milles oli kujutatud erinevaid stseene koduseinte vahelt. Kõik olukorrad sisaldasid vägivalda või õnnetusjuhtumeid ning mõjusid üpris õõvastavalt. Õõvastust ja isegi pisut hirmu sisendas veelgi see, et ruum oli hämar, renoveerimata ning jahe. Esmamulje oli päris masendav ning algul polnud mul eriti tahtmist ruumis kauem viibida. Ka teiste näitusekülastajate näoilmed olid seal ruumis mornid. Siiski süvenesin teosesse ja püüdsin mõelda iga puuri juures, mis on selle inimese lugu ning miks on ta oma elutee just nii lõpetanud. Minu arvates rõhub kunstnik vägagi olulisele probleemile ühiskonnas. Me ei tea tihti, mis olukord valitseb meie sõprade ja tuttavate kodus. Me oletame, et kõik on hästi, kuna keegi ei väida meile vastupidist. Kodu peaks olema koht, kus on alati hea ja turvaline, isegi kui on tunne, et kogu ülejäänud maailm on sinu vastu. Samas on osad inimesed oma enda kodus justkui vangis. Nad on lõksus ja ei saa enam välja.  Suurem osa inimesi ei taha või ei julge rääkida oma kodustest probleemidest kellelegi teisele, kui aga mured kuhjuvad, ei leia nad lõpuks muud väljapääsu kui ise endalt elu võtta. Töö pealkiri "Little Dramas" ehk "Väikesed draamad" on mitmeti mõistetav. Maailma mõistes tunduvad need draamad tõesti väiksed, võrreldes neid näiteks looduskatastroofide või sõdadega, kuid iga inimese personaalsest vaatepunktist lähtudes on perekonna ja koduga seotud  probleemid kõige suuremad ja tähtsamad.

 

Üldjoontes mulle näitus meeldis ja andis mulle palju erinevaid emotsioone. Mulle meeldis ka näituse üldine olek. See oli jaotatud kolmele korrusele ning erinevad teosed olid üksteisest eraldatud. Oli huvitav sisse minna mõnda hämarasse ruumi või piiluda järgmise kardina taha, et näha mis seal toimub. Mõned teosed andsid mõtlemisainet ka järgnevateks päevadeks, kuid samas leidus töid, mille peamõttest ma päris täpselt aru ei saanud. 

2 comments:

  1. Külastasin sama näitust ning ka mulle meeldisid nimetatud teosed enim. Meie arvamused ühtisid ning olime sarnaselt teoseid mõistnud. Eriti meeldis mulle installatsioon "House of the 27 Rising Suns", mis oli üks esimesi, mida nägin ning mis jättis kõige sügavama mulje.

    ReplyDelete
  2. Külastasin seda näitust ning valisin samuti need installatsioonid, millest kirjutada. Annikal on väga hästi teos ära seletatud ning ta on aru saanud, mis on autori mõte.

    ReplyDelete