Thursday, May 10, 2012

Arhtur Tsvettsih 11.c

Kumu Taani kaasaegne kunst

Käisin Kumus Taani kaasaegset kunsti vaatamas. Seal mulle paistsid silma 2 teost, millest üks oli huvitav ja teine väga tavaline.

Kui ma esimest teost nägin tekkis mul mõtte:"see on Kumusse saamise väärt? See ei ole üldse midagi erilist, ju." Kuid kui seda lähemal uurisin, sain aru, et see võib tegelikult olla, midagi palju suuremat kuivõrd lihtsalt heeliumiga täidetud helendav õhupall. Mõnda aega hiljem, kui olin uurinud teost igast küljest ja erinevast kaugusest, sain aru, et see kujundab mitu asja korraga. Ühest küljest see näitab meie suhtu ellu, teiset küljest näitab meie ümbrust ja kuidas see muutub päeva jooksul. Meie suhet väljendab ta selles, et kui väga kaugel seista on seda palli vaevalt näha, kuid kui sellele lähemale tulla ja uurida seda, siis meenutab seda meie valikud elus ja kui hoolsasti me neid otsime. Tänapäeval on tuhandeid karjääri  valikuid, ning valida see üks, mis tooks piisavalt raha ja, mis sulle meeldib, on väga raske, ning kui sa oled seda leidnud, siis kõik ülejäänud elus muutub kohe paremaks. Märgata seda teost oli samuti raske, kuna ta seisis üpris väikses nurgas, akna ääres, ning olen seal päeval ja seetõttu oli seda veelgi raskem märgata. Selle teose otsimine oligi, nagu eluvaliku otsimine, kõik nad on huvitavad, kuid ainult üks on õige või sellel korral huvitavaim. See meenutas mulle kui raske on tegelikult elus õiget teed leida.

Teisest küljest see kirjeldab kuidas meie keskkond muutub meie ümber päeva jooksul. Päeval on märgata väga palju detaile, putukaid, salapärasi asju, kuid öösel, kui on pime ja tuled lähevad põlema, meie maailm muutub absoluutselt teistsuguseks. Kui vaadata Tallinna pilte päeval ja öösel on näha nii suurt erinevust, et seda on raske kirjeldada. Öösel me näeme kõike, mida teised tahavad, et me näeksime, sest see on välja toodud tuledega. Päeval aga me näeme kõike seda, mida ise suudame ja, enamasti, soovime näha. See pall oli päeval raskelt märgatav, kuid õhtul, kui oli väljas juba pime, siis oli tundus see palju eredam, silma paistvam ja mõjukam. Öösel see oli palju ilusam, sest see helendas samal ajal kui teised teosed olid öösel n-ö must-valged. See meenutas mulle kui palju muutub kõik meie ümber.

Teine teos, mida ma vaatasin, oli väga tavaline. Valisin seda sellepärast, et see tundus nii tavaline, nii igapäevane, kuid tegelikult ma ei näe asju tihti selle nurga all. Pildil oli kujutatud täis kuu puuokste vahel. Teos tundus üpris igav alguses, kuid hiljem see hakkas meenutama asju. Täiskuu ajal, muinasjuttudes, mõned inimised muutuvad libahuntideks, ning see meenutas mulle vampiire ja Frankensteini ja üleüldse, et meie maailmas on väga palju saladusi ning, et ei ole võimalik kõike teada. See meenutas mulle, et võimatu ei ole miski.

Sammuti, see, et pilt on must-valge, meenutas mulle, et meie maailm on vahest väga raske, kurb, ning must. Kahju küll aga see on nii. See pilt tundus mulle üpris depressiivsena. 

3 comments:

  1. Mina otsustasin kommenteerida just Arturi retsensiooni seepärast, et mul oli kindel plaan minna ka ise Kumusse Taani kunsti vaatama, kuid valisin hoopiski teise näituse. Minu jaoks oli huvitav lugeda, mida Artur kirjutas kahe valitud teose kohta. Kindlasti poleks ma oodanud temalt niisugust arvustust, minule tuli tema väljendusoskus siin kirjutades väga meeldivaks üllatuseks. Lugedes tema kirjeldusi, ei oskaks üldse oodata, et minu klassivend niivõrd köitavalt ja äärmiselt põnevalt kirjutas teoste kohta , ta suutis panna mind tõesti mõtlema nende teoste peale ning veel suuremat huvi panna tundma Kumu näituse vastu. Veel meeldis mulle Arturi keelekasutus, mõtted ei olnud lihtlabased, vaid just väga põhjalikud ja sügavamõttelised. Samuti oli suureks plussiks tema omaenda arvamus ja kujutlusmaailm teoste suhtes, igati meeldiv oli lugeda tema retsensiooni. Ps! Kohati olid mõned õigekirja vead :)
    Väga hea töö oled teinud Artur! :)

    ReplyDelete
  2. Nii palju erinevaid mõtteid, kui Arthuril esimese teose kohta, ei ole just igaühel. Pealtnäha tundub valge pall nii mõttetu ja tühisena, kuid tegelikult võib ka selline teos peita endas nii palju, nagu Arthur ka suurepäraselt välja toob. Samas julgeb ta ka teise teose puhul ausalt öelda, et talle see teos eriti midagi ei pakkunud, kuigi pikemal jälgimisel tekkis ka selle töö kohta mõtteid. See ongi kaasaegse kunsti võlu, et isegi kui see sind ei huvita, siis mingeid mõtteid toob see pikemal vaatamisel ikka.

    ReplyDelete
  3. Kristjan AinumäeMay 17, 2012 at 10:24 AM

    Kuna valisin ka sama teose (1), sain väga hästi aru, mida Arthur öelda tahtis ning mida esile tuua. Meeldis ka tema otsekohesus, mis tõid retsensiooni särtsu juurde. Teine iseloomustus jäi veidi lühikeseks, oleks võinud pikemalt seletatud olla. Kuid kokkuvõttes oli hea töö, mida lugeda põnev lugeda.

    ReplyDelete