Monday, May 7, 2012

Arne 11.A

Retsensiooni jaoks käisin mõtteid kogumas EKKM-is, kus oli Köler Prize 2012. Eksponaate oli näitusel mitmes erinevas vormis. Lühifilmid, patriootlikud nikerdised, animatsioonid, maalid ja muud skulptuurid. Kõige enam pakkusid mulle huvi Marko Mäetamme „Little Dramas" ja Marge Monko lühifilm „Shaken not Stirred". Mõlemal oli omas elemendis midagi vaatajale pakkuda ja niisiis valisin neist rääkida.

„Shaken not Stirred" oli lühifilm, mis koosnes hästi kokku pandud stseenidest ja selgest sõnumist. Tegemist oli läbinähtava amatöörfilmiga, kuna näitlejatel paistis välja ilmselge kogenematus ja stseenides tundus nagu näitlejatel oleks ebamugav kaamera ees olla. Sellest hoolimata jõudis kohale  meeste ja naiste erinevuste jutt nii suhtes kui ka väljaspool ja peale seda prooviti selgeks teha ühiskonnakihtide tegelik vahe. Näidati miinimumpalga eest töötavat koristajat, kes elab peost suhu, et saaks elatud nagu inimene ja peale tema tagatausta kuulamist oli aru saada, et tegemist ei ole  laisa isikuga, kes vaatab ühiskonna poole ükskõiksusega, vaid lihtsa inimesega, kelle on raske elu pannud väga konarlikule teele ja selle tee lõpus soovib ta vaid oma pika töö ja väikese palgaga täita lihtsa unistuse, et ta saaks elupäevade lõpuni olla rahus ja vaikuses oma väikeses aiakeses. Peale filmi enda oli vägagi silmapaistev tuba, kus filmi näidati. Nimelt oli vägagi suur ekraan paigutatud tuppa, kus oli üsnagi järsk kallak ja toa keskel paiknevad istekohad. Arvestades toa kallakut ja istmete paigutust ja filmikaadreid, mis olid tehtud  kõrgel paiknevas katusekohvikus, siis see tekitas üsnagi realistliku tunde, et ka ise paikned seal kohapeal.

Teisena „Little Dramas", mille ülesehitus oli ruumi sisenemisel juba omapärane. Laest rippuvad loomapuurid ja jõhkrad miniatuursete nukkudega ja mööbliga stseenid tekitasid silmapilkselt sünge ja tumeda õhkkonna ruumis, mida oli juba niigi pimendatud. Esimeste puuridega ei tekitanud need näidiseid mingeid mõtteid, vaid kõigepealt proovisin aru saada, miks on tunne nagu iga inimene neis puurides on sooritanud enesetapu. Peale ülevaatamist hakkasid kohale jõudma algsed mõtted puuridest, kui inimeste kodudest, mida kaunistasid tavalised kodutarbed ja mööbel. Arvan, et kunstnik proovis edasi anda sõnumit kodudest ja hästi tuntud ümbruskonnast kui kohast, mis võib tegelikult olla eluohtlik ja tunduda kui surmalõks. Autor ise kirjeldab neid kui „olukordi, mis on koduseinte vahel viltu näinud". Seda viltuvedamist võib võtta kui  tahtliku ''õnnetusena''. Isiklikult arvan, et autor proovis esile tõsta ka inimesi kui nõrke olendeid, kes ei suuda toime tulla igapäevase eluga väljaspool neid seinu, kus ta tavaliselt viibib ja need puurid esindavadki inimeste kodusid, kui vangikonge, kust nad ise ei taha lahkuda ja sellest väljaspool tundub kõik suure lõksuna.

Köler Prize 2012 näitus toob esile nii negatiivseid kui ka positiivseid emotsioone. Kaasaegsele kunstile toob oma suurima pluss punkti fakt, et see paneb inimesi mõtlema. Teostega ei ole kõik sisu esile toodud ja igaühel võib olla täiesti erinev arvamus sellest, mis autor tegelikult mõtles, kuid kuna enamus töid ongi rohkem inimeste jaoks mõttetöö, siis kahjuks ei jää palju ruumi silmailu jaoks. Kaasaegne kunst on minule ainult meelepärane, kui teose enda mõte kaalub üle tema füüsilise välimuse, mida ta kahjuks enamjaolt ei tee. Üldjoontes jäin näitusega rahule, kuid kaasaegse kunstiga edasise kokkupuute jätaksin minimaalsetesse kogustesse.

No comments:

Post a Comment