Tuesday, May 8, 2012

Birgit Lillestik, 11.b

Külastasin Vabaduse väljakul asuvat Kunstihoonet, kus hetkel on sees näitus „Eksootika". Kuna ma ise ei huvitu väga kaasaegsest kunstist, siis kartsin ka seda näitust, sest ei uskunud, et suudan neid töid lahti mõtestada ja näha neis seda, mida kunstik on nendega edasi  tahtnud anda. Näitusel oli paberile kantud töid, videosid kui ka teisi huvitavaid lahendusi. Kui tavaliselt meeldivad mulle maalitehnikates tehtud tööd, siis ka seekord leidsin ühe maalitehnikas tehtud töö; teiseks osutus aga hoopiski teisti lahendatud töö.

„Kasvuhoone" Jaan Toomik
See maal tõmbas mind enda poole just oma tehnika ja värvilahenduse poolest. Kuigi mind tõmbas see töö maalitehnika poolest, siis töö ise jättis mulle alguses tühja mulje, ka pintslihaare on paks ja pikk, mis jätab justkui kiire ja lohaka mulje. Kui aga mõelda nüüd nii, nagu kaasaegsele kunstile kohane, siis võib kasvuhoonetega seostada tänapäeval väga teemakorras olvat  probleemi  – kasvuhooneefeki. Mõeldes sellele, võib selles tühjuses isegi vajalik/kohane, sest see tühjus ja kõledus sümboliseeriks nagu seda, mis see kasvuhooneefekt meie planeediga teeb – hävitab seda. Ka inimesed seal kasvuhoones on kujutatud tumedalt, mis tavaliselt sümboliseerib kurjust. Nii on ka siin maalil, inimesed on ju ise süüdi selles, et keskkond hävib. Inimesi sünnib järjest juurde ja ikka enam ja enam tekib igasuguseid probleeme juurde, mis kahjustavad, hävitavad meie planeeti. Seepärast on ka kunstnik sellise maali maalinud, et näidata, mida inimene korda saadab ja et see on tänapäeva ühiskonnas probleemiks. Nii et kui alguses võis see maal tunduda tühi, siis pikema mõtisklemise ja vaatlemise juures, muutus see teos väga tähendusrikkaks.

„Sinepiseemne mets" Yang Li
"Sinepiseemne mets" sai ka minu lemmikteoseks sellel näitusel. Mind köitis just see huvitav lahendus, mida  kunstnik oli kasutanud. Meeldis, et see oli ruumiline ja kiledele kujutatud puude vahel sai liikuda. Kuigi puud olid väga reaalsed, siis jätsid nad siiski kurva mulje, sest olid ainult musta kontuuriga tehtud ja polnud puudele omast värvi - rohelist ega ka  lehti, mis kaunistaks puuvõrasid. See emotsioon viis mind mõttele, et miks on see nii, et need puud nii raagus on? Jällegi jõudsin ma järeldusele, et inimene hävitab loodust ja neis kohtades, kus enne oli roheline muru ja puud olid rohkelt lehtedega kaetud, on nüüd kõik kokku kuivanud. Inimesed tahavad järjest rohkem ja rohkem ja seda kõike saadakse loodusressurside arvelt. Keegi ei pööra aga tähelepanu sellele, et loodus aina hävib, muutub liigivasemaks ja ei taastu enam. Nii ma arvangi, et see teos on küll ilus, kuid tegelikult väga kurb. See töö oleks kindlasti veel parem, kui seal saaks kasutada värve, mis looksid positiivset emotsiooni, kuid siis ei tuleks selle teose mõte nii hästi välja. Teose nimi pakkus mulle samuti huvi ja uurisin selle kohta isegi Internetist. Sain teada, et sinepiseemned on ühed väiksemad seemned maailmas, aga vaatamata sellele kasvavad neist päris suured puud. Seda enam peaks me neid hoidma ja ka muud loodust säilitama ja kaitsma.

Näitus koosnes mitmetest erinevatest teostest, mis olid lahendatud huvitavalt ja mis suutsid tekitada uusi mõtteid ja küsimusi. Näituse nimi "Eksootika" oli oma nime väärt, sest teosed olid tõesti väga võõrad, teistsugused, mida igapäev ei näe. Kuigi ma ei läinud näitusele mitte mingite ootustega ja olin pigem negatiivselt häälestatud, siis siiski suutsid osad tööd mind üllatada ja panna mõtlema nende idee üle. Kuigi ma tavaliselt kaasaegset kunsti vaatamas ei käi, siis seda näitust julgen soovitada küll. 

1 comment:

  1. Nõustun, et Sinepiseemne mets tõesti jättis pisut kurva mulje, minu arust isegi pisut kõheda. Tunde, et sealt vahelt läbi käia küll ei tahaks.
    Väga huvitavad seosed jällegi leitud, kus seda puude raaglikkust seostad inimeste liigse tarbimisega, mille tõttu loodus kannatab.
    Väga kena arvustus.

    Evelin 11.b

    ReplyDelete