Monday, May 7, 2012

Evelin 11.b

Mina külastasin Kunstihoone näitust "Eksootika". Näitusel oli erinevast rahvusest kunstnike töid ja neid oli päris palju. Ma polnud väga positiivne näitusele minekul, sest olin üsna veendunud, et mind ootavad ees teosed, millest ma ei suuda aru saada. Kuna ma polnud varem kaasaegse kunsti näitusel käinud, ei osanud ma ka midagi konkreetset oodata, sest teadsin, et näha võib põhimõtteliselt kõike. Tegelikkuses aga ei olnud asi üldse nii hull, nähtud teosed olid kõik omamoodi, mida oli vaja vaadata, mida kuulata, millesse pisut rohkem süveneda ja mis andis juba esimesel pilgul mõtteid ja seoseid.

Esimesena äratas huvi Jan Manski "ONANIA". Kui teoseid nägin, mõtlesin, et päris kole. Pilgu haarasid kohe moonutatud osad inimeste näos, mida ei oleks tahtnud võib-olla nii pikalt jälgida, kuid see justkui naelutas mu paigale. Tundus, nagu oleksid need inimesed mingi kohutava haiguse all kannatanud. Teisalt aga tekkis paratamatult võrdlusmoment inimese sisemuse ja välimuse vahel. Piltidelt on näha, et tegelikult on need inimesed kenad, ilusa sileda nahaga, aga nägu on sellegi poolest moondes, kellel vähem, kellel rohkem. Seetõttu tunduski mulle, et on üritatud näidata inimese olemust. Kuitahes ilus ka väljanägemine poleks, halb sisemus võib kõik selle inimese vastu pöörata. Selles mõttes on teos täitsa igapäevasest elust, sellest, kuidas ilusa pinna all ei pruugi pesitseda üldsegi mitte nii ilus sisemus. Kellel rohkem moondunud nägu, sellel halvem sisu, kellel vähem, sellel parem, kuid päris vigadeta pole keegi. Väga hea oli see, et oli just fotodena toodud esile näod, sest sealt oli selgelt näha, kui ilus oli see nägu tegelikult, mistõttu oli kontrast naha ja moonde vahel veelgi paremini näha. Lisaks sellele oli värvivalik hea, kolm pilti olid põhiliselt kreemikates, heledates toonides ja moonded pisut tumedamad. Kui oleks kasutatud erksaid toone, poleks minu arust teos üldse nii usutav olnud. Kui mitu korda neid pilte vaadata, hakkavad nad üha ilusamad tunduma. Teisel või kolmandal vaatamisel märkasin, et need inimesed näevad välja nagu mingid tulnukad või mõne teise planeedi asukad, väljamõeldised. See sidus jällegi teost igapäevaeluga, kuna tänapäeval on raamatud ja filmid väljamõeldud üleloomulike jõududega elukatest vägagi populaarsed. Kujutatud olendite silmad töödel tundusid olevat Avataride omadele sarnased. Ma arvan,et poleks kindlasti piisanud ühest korrast vaatamisest, ainult pilgu peale heitmisest, et kõiki neid seoseid leida ja üldse lähemalt tutvuda teosel olevaga. 

Teisena meeldis mulle Marko Mäetamme teos "Our Daddy is a Hunter", mis koosnes justkui suurendatud koomiksipiltidest, mille all seinal oli kirjutatud läbi lapse silmade isast ja tema tegutsemisest. Esimese asjana mõtlesin kohe, et huvitav, kaua selle kirjutamine aega võttis? Sest just kirjutatu mind köitiski. Kõik teosed olid küll erinevad, kuid see oli minu arust väga omamoodi. Eriti jäi mulle silma see, kus tal oli sõnas täht valesti läinud, siis oli ta selle maha tõmmanud ja uuesti kirjutanud, ei mingit kustutamist. Nagu algklassides, kus õpetatakse kirjutama ja seda, et sõna tuleb üks kord maha tõmmata, mitte koledasti maha sodida. Tekkis kohe seos lapsepõlvega. Teiseks muidugi see, et igal pildil oli isa püssiga oma igapäevategevuste juures. Millegipärast osutas ta püssiga alati kas naise või siis laste poole, ükskõik kas ta oli siis ukse taga, pesumasinas või kuuse sees. Pildid tundusid vägivaldsed, aga tekst allpool pilte lapse silmade läbi oli risti vastupidi, hoopis ülistav. Tema nägi muidugi oma isas head. Piltidelt paistis mees aga türannina, kes koduseid vägivalla toel enda võimu all hoidis. Samas midagi nendel piltidel, kas või ehitud kuusepuu, lihtne pesumasin, tundusid nii tavalised, isegi pisut naljakad, mistõttu ei suutnud pilte ainult vägivaldsetena võtta. Oma osa võis ka mängida see, et need olid lihtsad vesivärvidega tehtud pildid, mis tundusid pisut lapsikud. Teost võiks seostada lapsepõlvega, koduse eluoluga. Tekst piltide all oligi nagu ikka vägivalla all kannatanud inimeste jutt, kes tihtipeale arvavad, et nemad on ise kõiges süüdi ja see, kes tegelikult türann on, teeb kõike õigesti. Lapsele oleks justkui ajuloputust tehtud, samas võib-olla ta hoopis tahtis rääkida sellest, mida teised kuulda tahaksid. On ju nii, et lapsed ikka soovivad, et neil oleks väga hea, pisut muinasjutulik elugi. Tegelikult oli see jutt päris armas, tal polnud nagu isa headest omadustest midagi erilist rääkida, kirjutas siis tema asjadest ja riideesemetest. Minu arust siit tulebki see, et tegelikult lapsevanemad, sel juhul isa, on lapse jaoks eeskujudeks, nende järgi lapsed õpivad varakult käituma ja arvatavasti ka enam-vähem samu asju hindama. Kinnituseks kas või viimased paar rida jutust, kus laps ütles, et kui tema suureks saab, saab temast põhimõtteliselt isa jälgedes käija. Kuna teos mind väga huvitas ja tahtsin veel korra teksti piltide all läbi lugeda, otsisin pisut Marko Mäetamme kohta ja tema kodulehel on väga põnevaid ning erinevaid teoseid, nende seletusi. See, kuidas osad tema teosed on sündinud, on väga huvitav ja selliste asjade peale ei tuleks ise kunagi, mistõttu arvan, et ta on üks väga andekas ja mitmekülgne kunstnik.

Kokkuvõttes jäin ma näitusega väga rahule, sest polnud osanud oodata niivõrd positiivset meeleolu, mis mind juba siis valdas, kui nägin trepist üles kõndides GLITTER TEXTi. Kuna teoseid oli palju ja kõik olid väga erinevad, ei muutunud Kunstihoones veedetud aeg igavaks. Ma arvan, et Eksootikal on pakkuda midagi igaühele. Kellele ei meeldi fotod, saab vaadata videoid või kuulata heliklippe.   

3 comments:

  1. Külastasin sama näitust. Olen Eveliniga ühel nõul, et töös "Our Daddy is a hunter" oli väga hästi esile toodud lapselikkust. See tekitas rõõmsa meeleolu ja mälestusi algklassidest. Tooks ka esile selle, et vaatamata kirjale teksti all, mis erinesid tohutult karmidest piltidest, oli teose lõppu kirjutatud, et kui tema suureks saab, saab temast isa jälgedes käija.
    Teine teos, millest Evelin kirjutas mulle väga ei meeldinud, tekitas halva enesetunde, seetõttu ei jäänud neid pikemalt vaatama. Väga huvitav oli lugeda tema arvamust ja olen nõus sellega, et tihti peale inimese sees pole midagi, kuigi välimus võib olla perfektne.
    Helen Urbel.

    ReplyDelete
  2. Käisin ka sama näitust vaatamas ning mulle väga meeldib ka Evelini retsensioon. Minu jaoks oli ka üheks huvitavamaks ekspositsiooniks Jan Manski "Onania" ning nõustun täielikult Evelini arvamusega.

    ReplyDelete
  3. Külastasin ka näitust "Eksootika". Meelde jäi hästi teos "Our Daddy is a hunter" ja seda just oma erilsuse poolest. Ükski teine töö näitusel ei olnud nii vastakas. Sealne isa oli igati türanlik ja nii-öelda halb inimene, aga laps nägi ikka isas parimat. Ta kirjeldas isa suurepärasena ja vaatas mööda isa vigadest. Lisaks soovis saada ta suureks saades samasuguseks nagu isa.
    Teine teos "ONANIA" ei avaldanud mulle väga suurt muljet. Tundus igavam ja kuidagi vähem siiram.
    Evelin on väga hästi sõnastanud oma mõtted teostest ja ma võin temaga nõustuda.
    Maarja Linda

    ReplyDelete