Wednesday, May 9, 2012

Georg 11.d

Kuna aeg on kiire mööduma, on kätte jõudnud aeg külastada muuseume. Et näha, mida on pakkuda kaaseaegsel kunstil, otsustasin külastada Tallinna Kunstihoones eksponeeritavat näitust "Eksootika". Kuna muud huvid on mul suured ajaröövlid, pole seni õnnestunud ennast kaasaegse kunsti peenete nüanssidega kurssi viia. Siiski, olles kuulnud eelnevalt erinevaid kommentaare, oli mul õrn ettekujutus sellest, mis mind ootab, olemas.
Näitus koosnes videodest, piltidest, animatsioonidest, installatsioonidest ja muudest eksponaatidest - kirju pilt ühesõnaga. Üsna mitme eksponaadiga kaasnes ka heli, mis tähendas, et kohati kippus näitus harjumatult mürarohkeks. Vaatamata minu pingutustele neist aru saada ja nende olemust hoomata, jäid enamik kunstiteostest minule arusaamatuks. Siiski leidsin midagi, mis tekitasid minus rohkem emotsioone ja mõtteid.

Esimene selline eksponaat oli Yang Li installatsioon nimega "Sinepiseemne mets". Teos seisnes laest maani rippuvates kiledes, millel  autor oli kujutanud musta ning nukra kontuuriga puid (välimuselt meenutasid nad dušiga loodud graafikat). Kiled olid paigutatud ruumis väga osavalt: ruum oli üsna avar ning väga hästi valgustatud ning kilede vahel kõndides tekkis sarnane efekt metsas kõndimisel. Kiled õõtsusid, võimendades seega veelgi "päris-metsa" efekti. Helidki, mis kaasnesid teiste eksponaatidega, kostsid sellesse ruumi palju kaugemana, mis tekitas tunde nagu viibiks kuskil eemal - see nagu võimaldas põgeneda ülejäänust muuseumist, just nagu põgeneb argipäevast väsinud inimene mõnesse kaunisse Eesti ürgmetsa. Kuna kiled olid läbipaistvad, muutus vaatepilt iga sammuga ning iga pilguga võis seda "metsa" tajuda erinevalt: esmalt tundusid puud nukrana, siis aga võimsana; kord paistsid nad elavana, järgmine hetk aga hõreda ja lagedana. Eeldan, et autor tahtis teosega vihjata meie ökosüsteemi haprusele (sellest ka kile kasutamine) ning meie, inimeste, hävitavale eluviisile (kiled olid räsitud, mitmetest kohtadest läbipaistva teibiga lapitud).

Teine teos, järelemõeldes võib-olla paeluvam kui esimene, on osa Jan Manski seeriast "ONANIA". Pildid, mille pealkirjadeks "Aetiology Unknown 29", "Aetiology Unknown 23" ja "Aetiology Unknown 33", kujutasid vahakujusid inimestest, kellel näos ja peas väga rängad kasvajalaadsed moodustised. Need pildid on sedasorti jubedad, mis mõjuvad eemaletõukavalt, aga samas naelutavad su pilgu enda külge. Kui esimene kord tõmbasid mu tähelepanu just moondunud näod, siis mõne aja möödudes teoste juurde tagasi tulles, torkasid silma vahakujude viksid ning viisakad riided ning nende harmooniline tasakaal heleda ning puhta taustaga. Kolmandat korda pildile keskendudes peatusin aga vahakujude ilusale nahale ning rahulikele ja õndsatele silmadele - alles see hetk tabasid pildid mind oma terviklikkusega. Esialgne ebamugavustunne asendus üsna pea arusaamatusega: mida on autor tahtnud öelda? Jäi mulje, et kui kasvajamoodustised kõrvale jätta, oleks olnud tegu laitmatu välimusega ning igati meeldivate inimestega. Kasvaja sümboliseeris justkui mingit vastikut iseloomuomadust või eemaletõukavat kompleksi, mida osadel pealtnäha toredatel inimestel tihtipeale esineb ning on nagu mõni vastik haigus, millest lahti ei saa. Mind ennast panidki pildid mõtlema just iseloomuvigadele ning kuidas võiks ning tuleks end nendega seoses parandada. Ei tasu välistada ka võimalust, et autor on tahtnud tänapäevastele iluideaalidele mõne raske hoobi anda.

Tunnistan, et kohapeal olles valmistas näitus tervikuna minus segadust ning mingit sügavat mõtet ma seal ei leidnud. Üksikud eksponaadid mõjusid siiski veidi selgemana ning pakkusid ka mõningat mõtlemisainet. Vaatamata oma mitte-nii-suurele entusiasmile, ei salga ma kaasaegset kunsti maha - kogemus oli see kunstimuuseumi kõigele vaatamata ning silmaringile mõjus ta kindlasti positiivselt.

1 comment:

  1. Ei nõustuks, et näitus oli liiga mürarohke. Just see, et kasutatud oli mitmeid erinevaid viise, heli, installatsioonid, pildid jne, andis igale inimesele võimaluse endale meelepärane leida.
    Meeldis Georgi tõlgendus Jan Manski teosest "ONANIA", kus ta kirjeldas, et igal inimesel leidub iseloomuomadusi, mis muudavad nad teiste suhtes justkui eemaletõukavaks, kuid just see teebki meid teistest eripärasemaks.

    Hanna, 11.D

    ReplyDelete