Wednesday, May 9, 2012

Hanna, 11.D

Käisin vaatamas Kunstihoones näitust Eksootika. Läksin näitusele täiesti eelarvamusteta, olles varem kuulnud ainult näituse pealkirja. Pean tõdema, et vaadatu üllatas mind positiivselt. Ma pole varem kaasaegset kunsti väga hinnanud, aga peale antud näitusel käimist muutsin oma arvamust.

Teosed olid huvitavalt lahendatud ning alguses ei osanudki kõige meelepärasemat valida. Kordagi ei hakanud vaadeldava teose ees seistes igav ning tekkisid erinevad arutlevad mõtted, mis tõenäoliselt näitab, et kunstnikud on sellega oma eesmärgi saavutanud, pannes külastajad arutlema.

Üks töödest, mis eriti silma hakkas oli n-ö luuletus. Seina peale oli kirjutatud erinevad salmid, mis rääkisid perekonnast, kus isa oli jahimees ja see tekitas ka kodus türanniat, pannes lapsed hirmust värisema. Lisaks oli riputatud igat salmi illustreerivad pildid, mis aitas sisust paremini aru saada ja silme ette loetavast pildi manada. Materjalid, mida teose valmimisel oldi kasutatud olid väga lihtsad, kuid tõenäoliselt lihtsakoelisus oli see, mis mõjus rahustavalt ja juurdlema panevalt. Ei olnud liialdatud värvide ja liigsete figuuridega, mis võib-olla oleksid mõjunud rusuvalt. Algul tundus selle pika teksti lugemine tüütu, kuid siiski peale esimese salmi lugemist tekkis huvi, kuidas lugu lõppeda võib. Teose sügavam tagamõte võis olla koduvägivald. Ühiskonnas on koduvägivald üldiselt taunitav ning sellest eriti ei räägita, arvates, et see on midagi, millest rääkimist peaks häbenema. Läbi teose üritati inimestele mõista anda, et taoline asi on siiski aktuaalne ning ehk isegi julgustas meid oma lähedaste suhtes rohkem avatud olema ning probleemidest rääkima, seda eriti Eesti kinnises ühiskonnas.

Teine töö mis meeldis oli Jan Manski töö "Onania". Esmapilgul võis vaadeldav üsna tülgastavalt mõjuda, kuna pildil oli kujutatud inimeste pead, kus teatud näo osad olid muudeks elunditeks deformeerunud. Tegemist oli tõenäoliselt fotoga, mida kunstnik oli oma ettenägemise järgi isikupärasemaks muutnud. Minu tõlgenus teosele on, et inimese organism on tegelikult väga habras ning iga vale liigutus võib ilu hetkega purustada või ebatervislik eluviis võib organismi kiirelt rivist välja viia, mis antud teostes oli ära näidatud inimese näol moodustunud haigete elunditena.

Eriti meeldis näituse puhul see, et oli palju vaheldust. Kasutatud oli teoste erinevaid vorme: fotosid, käsitsi kirjutatud tekste, skulptuure, videolõike, heli jne. Kindlasti ei pidanud näituses pettuma. See pakkus palju mõtlemis- ja kõneainet.

1 comment:

  1. Nõustun täielikult retsensiooni autoriga, et selle näituse eripäraks oli mitmekesiste vahendite kasutamine. See ongi kaasaegne kunst, kuid just selle näituse eeliseks oli kirev atribuutika valik.
    Meeldib autori arusaam Jan Manski töödest: "inimese organism on tegelikult väga habras ning iga vale liigutus võib ilu hetkega purustada või ebatervislik eluviis võib organismi kiirelt rivist välja viia, mis antud teostes oli ära näidatud inimese näol moodustunud haigete elunditena." See on üsna ligilähedane minu enda arusaamale selle kunstniku töödest.

    ReplyDelete