Friday, May 11, 2012

Hannes Poolamets, 11B

Käisin Kunstihoones vaatamas kaasaegse kunsti näitust nimega Eksootika, mille kuraator on Kirke Kangro. Valisin just selle näituse, kuna selle pealkiri jättis mulje, et tegu on millegi väga erilisega. Samuti oli teoseid nii eesti kui ka välismaa autoreilt, mis muutis näituse huvitavamaks. Teoste seast  meeldisid mulle enim Tone Kristin Bjordami teos "Korall" ja Kennard Phillippsi töö nimega "Photo Op".

Esimese teosena valisin näituselt teose nimega "Korall". Videoinstallatsiooni vaadates jääb kohe silma erakordne värvide mäng ning seejärel tuleb mõtteisse viimasel ajal sagenenud korallide hävitamine. See video demonstreeribki justkui millegi ilusa hävimist, mida ei saa enam kunagi tagasi. Värvid segunevad ümbruskonda ja kaovad lõplikult üksteise vahele. Samamoodi on tänapäeval ka korallidega, mis järjest enam hävinevad tänu suurtele turistihordidele. Ilu võib hävineda vaid sekunditega, kui sellele käsi külge panna. Korallid moodustuvad tuhandeid aastaid, kuid võivad hävineda vaid hetkega. Värvide järsk tõus pinnasest aga meenutab tuumapommi plahvatust, mis hävitab kõik elava. Pärast jääb alles vaid kiiritusväli ja tühi ja kõle maastik. Nõnda on ka korallidega, mille kadumisel hävivad tuhanded elupaigad ja tohutu ilu. Suurt tööd on võimalik mõne hetkega hävitada, kui aga lasta asjatundmatuil ja vaid omakasu peale mõtlevail turistidel sukelduda sellesse looduse imesse. Teos tõstab selgelt esile kaasaja inimeste probleemi, milleks on suhestumine loodusega. Inimesed elavad järjest looduskaugemalt ja loodusega arvestamata, kuid see võib mõne aja pärast valusalt kätte maksta, kuna ka loodus pole ammendamatu. Teose muudavad huvitavaks just eelkõige värvid, mis aitavad esile tuua korallide ilu ja mõista, kui haprad nad tegelikult on. Kui teos oleks näiteks mustvalgetes toonides, oleks teda raske seostada korallidega ja võiks arvata, et tegemist on hoopis tuumapommi plahvatusega. Videoinstallatsiooni üks paremaid külgi on samuti see, et tegemist on liikuva pildiga, mis suudab edasi anda toimuvat paremini, kui seda suudaks seisev pilt. Kui pikemalt teost silmitseda, tuleb eriti hästi esile looduse möll ja viha toimuva vastu. On näha metsikut tormi, mis raevukalt võitleb tomuva vastu. Autori elulugu ja varasemaid teoseid vaadates näib aga, et tegemist on merd väga armastava autoriga. Seetõttu soovib ta juhtida ilmselt tähelepanu korallidele, läbi suure ilu, et inimesed neid rohkem märkaksid.

Teise teosena valisin näituselt pildi nimega "Photo Op". Vaadates seda pilti, tuleb kohe meelde Iraagi sõda, mille üks peamisi initsiaatoreid on olnud Suurbritaania ja ühes sellega ka endine Suurbritannia peaminister Tony Blair, kes oli ametis just sõja algusaastail. Tekib tunne, et see sõda on olnud vaid poliitikute enesenäitamise kohaks ja tõelist tagapõhja, miks rünnata Iraaki polegi olnud. Sõja viimastel aastatel toimunu taustal näib aga Tony Blairi naeratus meeleheitliku katsena näidata maailmale, et kõik on korras, kuigi enda selja taga plahvatavad pommid. See teos demonstreerib tänapäeva poliitikute probleemi, kes ei suuda tegutseda ilma  silmakirjalikkuseta. Nad suudavad teha head nägu ka kõige tõsisemates olukordades, kui riik on kriisi äärel. Ka see pilt näitab poliitiku võimet naeratada hetkel, kui sõda on juba kaotatud. Tunnistaks ta seda aga ametlikult rahvale, kukuks ta järgmine päev võimult. Kunstnik tahab panna inimesi mõtlema, kas tasub kuulata kõike, mida tänapäeva meedias kajastatakse. Tihti suudetakse ka halva mängu juures head nägu teha ja probleemid muuta naljaks. Eriti hästi mõjub selle teose juures aga mobiiltelefon, mis näitab, et peaminister ei tahagi varjata rahva eest, mis toimub, vaid tahab hoopis tekitada mulje, et ta ei varja midagi ja ega see üks väike plahvatus tegelikult ju midagi hullu ei teegi. Arvan, et autor tahab tähelepanu juhtida sellele, et tänapäeval järjest enam vaadatakse probleemidest kõrvale ja, kui seda teevad juba riigi kõrgeimad ametnikud, siis on olukord juba väga hull. Kuigi teos ei ole millegi poolest teistest selgelt eristuv ega kaasaegsele kunstile omaselt teistest teostest eristuv, siis suudab ta ka oma lihtsa teostusega anda selgelt edasi oma sõnumi.

Valides näitust pealkirja järgi, ei pidanud ma pettuma. Leidus palju eriilmelisi ja väga huvitavaid töid. Kaasaegse kunsti juures hakkas mulle aga meeldima see, et igal teosel on maailma probleeme käsitlev mõte. Samuti on kõik tööd tehtud väga erinevates tehnikates ning otseseid piire autoritele seatud pole. Tänapäeval on ka väga palju võimalusi, mida geniaalsed autorid ka ära suudavad kasutada. Seega soovitan kaasaegset kunsti neile, keda ilusad ja kindlate reeglite järgi tehtud maalid külmaks jätavad.

No comments:

Post a Comment