Wednesday, May 23, 2012

Helen 11.b


Mina külastasin kunstihoonet, kus oli üles pandud näitus nimega "Eksootika". Vaadata polnud palju, aga aega kulus küll. Näitus oli väga huvitav ja erinev sellest, mida siiani olen külastanud. Tekkis palju emotsioone ning esmamulje oli tihti teistsugune, kui pärast hoolikat teosesse süvenemist. Näitusel leidus nii maale, fotosid, graafikat kui ka video- ja heliinstalatsioone. Minu jaoks oli juba näituse pealkiri pilkupüüdev ning huvi tekitav, seetõttu otsustasin ka sinna minna.
Kõige esimene töö, millele silm jäi pidama oli Tone Kristin Bjordami  "Korall" ning ka näituselt väljudes läksin seda uuesti vaatama. Töö kujutas endast suurt videot, kus tekkisid erinevad kujud, mis meenutasid tolmupilvi, taimi, suitsu ja koralle. Kasutati palju värve, mis sujuvalt vahetusid ning iseloomulik oli liikuvus. Kõikidest töödest andis "Korall"  mulle kõige parema emotsiooni ning  ka mõtlemisainet. Seda videot nähes mõtlesin väga paljudele ja erinevatele asjadele, alustades oma reisidest, snorgeldamas- ja sukeldumaskäimisest kuni inimese eluarenguni. Kõige rohkem meenutas see siiski inimese teekonda sünnist surmani. Kuidas kõik kasvab välja väikesest pilvekesest, muutub hallist rõõmsamateks värvitoonideks, kuidas värvid ja pilved segunevad nii nagu ka meie elus on palju  keerdkäike. Seda videot oli väga huvitav vaadata ja unistada, andis mõnusa tunde ja romantilise meeleolu. Minu meelest pole sellel teosel piiranguid, igaüks mõtleb ja meenutab, mida tema tahab, sest see on nii laiahaardeline. Usun, et video vaatamine süstis paljudesse rahu ja hetke mõelda endale, maailmale, korraks peatuda, hingata ning alles siis oma elutempoga ja rutiiniga edasi minna.

Teine töö, mis mulle hästi meelde jäi oli Kennardi ja Phillipsi töö nimega "Photo op", kus tagaplaanil oli suur plahvatus tolmupilve ja tulega ning kõige ees Tony Blair. Mehe emotsioon ja käitumine oli väga vastandlik tegelikule olukorrale, nimelt ta naeratas, oli väga rahulik ja tegin endast mobiiliga pilti. Alguses, kui ma seda tööd nägin, tekkis ka mul naeratus näole, sest mõtlesin kuidas aja jooksul on maailm muutunud. Pidevalt areneb tehnika ning see muutub meie igapäevaelus vajalikuks asjaks, milleta on raske elada. Tekkis tunne, et naeruvääristatakse tänapäeva ühiskonda, mida peetakse tähtsamaks ja mis jäetakse kõrvale. Kuidas inimesed tahavad pidevalt kõike pildile jäädvustada, et teistele demonstreerida, samal ajal unustades reaalse maailma enda ümber. Samuti hakkasin mõtlema sõdadele, mis on maailma palju mõjutanud ja muutnud. Kahjuks inimesed ei oska siiamaani rahulikult elada, alati tahetakse kakelda ja vaenujalal olla, mis tegelikult ei vii kuhugi. Sõdimine on tõsine ja kurb tegevus, kus hävitatakse loodust, suuri piirkondi ja tapetakse süütuid inimesi. Ei osata sõnadega probleeme lahendada ja appi võetakse tulirelvad.

Näitus meeldis mulle väga, kuid oleks võinud olla suurem. Tööd andsid palju mõtlemisainet, mida jätkub pikemaks ajaks. Meeldis avastada uusi lähenemisnurki kunstile. Üldjuhul jäin näitusega rahule ja soovitan ka teistele, kuid mõni video ei meeldinud, kuna oli pikk ja ühekülgne. Mõne teose puhul aga jäi õhku küsimus, kuid kõik negatiivse, mis näituselt leidsin, tasakaalustasid teised tööd. 




1 comment:

  1. kuna ma ise ei ole seda näitust külastanud, andis see retsensioon hea ülevaate paarist tööst ja indu, et ikka ise ka kohale minna. meeldis väga kirjutamise stiil ja arusaamine töödest.
    Lisanne

    ReplyDelete