Wednesday, May 9, 2012

Jenna 11.D

,,SPATIUM'' (20 jaanuar – 13 mai 2012)on taani kaasaegse kunsti näitus KUMU kaasaegse kunsti galeriis.


Tamara Guimaraes ,,Canoas''


Tegemist on 16 minutilise filmiga, milles on antud vaatajale võimalus osaleda kokteilipeol Rio de Janeiros. Klipi nimi tuleneb ka peo asukohast, milleks on Casa de Canoas nimeline maja, mille arhitekt Oscar Niemeyer on tuntud enda ümarate ja orgaaniliste joontega hoonete poolest.


Esmakordsel vaatamisel tundub filmi sisu väga segane – on märgata erinevate keelte kasutust peol, koristajate tihedat tööpäeva, kõrgema kihi rahulolu eluga ning maja kena arhitektuuri. Tähelepanu haarvad ka suurel määral rääkijate lood ajaloost ja erinevate majanduslike kihtide käitumised. Peale paari vaatlemist leidsin ka pisut selgust filmis endale. Minu jaoks hakkas kõige tähtsamaks muutuma erinevate inimeste käitumised. Tundus nagu rikkamad suudaksid vaid mõelda vahuveini headusele ning mitte nende ümber askeldavatele ja pingutavatele töölistele. Kui naine enda basseinis rahulikult ujus, pidid samal ajal tema tumedanahalised teenrid koristama maja ning hoolitsema tema kodu eest. Kordagi ei pööratud tähelepanu teenijatele ja nende raskele tööle. ,,Canos'' kirjelduses mainitakse küll, et film sümboliseerib uut optimismilainet Brasiilias, kuid isiklikult pean seda siiski väga kurvastavaks, et eri kihtide vahel on siiski veel suured erinevused.


Rolf Nowotny ,,Kaardu selg, konksus põlved''


Kunstiteos koosned kaardus terasstruktuuris, millele on peale pandud eri sorti aluspesu. Teraslintidest koosnevast struktuuri on läbi ruumi  painutatud ning ta meenutab looklevat lainet.


Minu esimene reaktsiooni on väga segane. Ma ei mõistnud, miks peaksid kokku käima metallist robustlik looklev lainetus ja aluspesu. Nad tundusid üksteist väga vastandavad olema ja absoluutselt mitte kokku sobivat. Absurdne oli mõelda, et asi, mis on meile nii isklik nagu aluspesu, oleks vaja riputada arhitektuuri ning mõne ühistranspordi käepidemeid meenutava toru külge. Lugedes aga kirjeldust mõistsin, et riideesemed pidavat andma teosele juhusliku ilme ja hoopiski erootilise olemuse.  Seda nad ka tegid. Pikemal vaatlemisel hakkasin kujuta endale stsenaariumi, mille midagi täiesti spontaanset võis juhtuda, ning seda oli hiljem pildistatud enne koristamist. Teine mõte, mis mulle meenus, oli tänapäeva inimese vajadus enda ümbrust muuta pehmemaks ja sõrbalikumaks. Kujutasin endale ette mõnes majas olevaid torusid, mida ei ole millegagi kaunistatud. Sellises kohas ei suudaks ju keegi elada pikemat aega. Kui aga muuta torusid – ehtida neid, muuta isikupärasemaks või riputada nende külge mõni enesele tähtis ja isklik asi –, võiks pidada neid hoopis selle kodu elaniku kunstilise meele väljendumisviisiks ning nad võiksid omandada lausa hubase mulje.

1 comment:

  1. Valisid kaks teost, mille tõlgendamisega olin kõige rohkem seda näitust vaadates hädas. Arvasin, et eksponendid olid küllaltki mitte midagi ütlevad, kuid sa oled ilmselgelt näinud seda, mida mina ei suutnud näha. Sain nüüd ka nendest väljapanekutest aru, aitäh.

    ReplyDelete