Tuesday, May 8, 2012

Johana 11.c

 
 
 
 

 

  Reedel, 14.mail 2012 külastasin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit. Näitus avanes läbi kolme korruse ning näha oli viie eesti kaasaegse kunstniku teoseid. Näitusele minnes ei olnud mul erilisi ootusi, kuna ei ole varem eesti kaasaegset kunsti galeriis vaatamas käinud. Avastasin, et enamik töid väljendavad inimeste ja ühiskonna pahesid ning kujutavad tavaelus pigem varjatud elu.

   Enim köitis mu tähelepanu Marko Mäetammi väljapanek nimega „Little Dramas". Esmalt ruumi sisenedes ei märganud ma lugeda seinalt näituse nime. Esmapilgul oli väljapanek lihtsalt ilus, kuna väikesed puurid ning neid valgustavad tulekesed jätsid pigem romantilise mulje. Seevastu lähemale jõudes märkasin, et iga puur on omamoodi šokeeriv. Otustasin, et valin esimeseks teoseks terve väljapaneku, kuna minu arvates moodustavad puurid terviku ning üks stseen omaette ei annaks tegelikku mõtet edasi.

   See väljapanek näitab erinevaid stseene kodudest, kus midagi on viltu läinud. Sellised asjad juhtuvad ühiskonnas iga päev ning just seepärast oldki need teosed kõige köitvamad. Erinevate olukordade hulgas nägin vanadussurma, uppumist oma vanni, mis näis kui enesetapp ning vägistamist.

   Kunstnik on kasutanud nukumööblit ning tänu sellele on välja toodud kõik detailid. Pannes kokku oma esmamulje ning tegelikkuse arvan, et kunstnik tahab näidata, et alguses ilusana näiva elu taga peitub tegelikkuses ka must pool,  mida varjatakse ning millest ei räägita, kuid mis jääb alatiseks meie keskele. Lisaks lugesin hiljem seinalt, et nukumööbel ja koduloomade puurid assotsieeruvad kunstniku jaoks ühelt poolt kodususe ja turvatundega , teisalt aga klaustrofoobia, hirmu ja võimuga. Kunstniku väljapanek toob mõtte täielikult minuni. Tõesti tundsin, et nukud olid puuris turvaliselt ning koduselt sätitud, kuid samas olid nad seal lõksus ning silmitsi oma hirmuga otsides võimalust selle eest põgeneda. Kui teosed oleksid valgustatud ruumis ning need ei oleks puuris, siis ei jõuaks kunstniku mõte terviklikult vaatajateni. Jääks nägemata algne pilt, mis on ilus oma hämaruses, ja puurid, mis mängivad kunstniku mõttes suurt osa.

   Lisaks köitis mu tähelepanu kõrvalruumis olev väljapanek nimega „Blood and honour".  Autoriks on samuti Marko Mäetamm, kuid näitus on koostatud Jüri Henno ja Harri Koore materjalide abiga. Sellest väljapanekult valisin välja teose, mis kujutab sõjakiivrit ja selle seest kasvavat lille. Kuigi kunstniku mõte ei jõudnud  minuni, siis tõmbas see kohe mu tähelepanu. Võimalik, et põhjus seisnes selles, et see oli ainus teos ruumis, kus võis näha erksat värvi. Muud teosed olid kõik pruunid või hallid ning neil polnud midagi, mis teistest eristaks. Ma mõtlesin pikalt, mida autor teosega öelda tahab. Arvan, et teos väljendab seda, et inimesed peavad oma eluga edasi minema ja leppima, kui midagi on viltu läinud. Otseselt sümboliseerib vana roostetanud kiiver minevikku ning seda, mida enam tagasi pole võimalik saada ning tulp kiivris, et on lepitud olukorraga ning tahetakse minna eluga edasi. Samuti võib lill sümboliseerida, et mingil hetkel tullakse ka kõige lootusetumast olukorrast välja. Lilledel on tegelikult vaja ruumi ning sobivaid tingimusi kasvamiseks, kuid see lill on ikkagi sirge ning elujõuline, hoolimata halbadest kasvutingimustest. Kiivri juurde oli pagutatud ka silt, mille peal oli kirjas „vabadus". Seegi näitab, et inimesed peavad elus edasi minema, lahti laskma juhtunust ning saama seeläbi vabaks. Ma täpselt ei saanudki teada, mida autor öelda tahtis, kuid usun, et iga vaataja leiab selles teoses enda jaoks mõtte. Kui eelmine teos kujutles pigem seda, mis toimub ühiskonnas, siis see teos käsitleb inimest kui indiviidi ja tema isiklikke vajadusi.

   Kokkuvõtteks ütleksin, et see näitus oli meeldejääv ning täis mitmeid tähelepanuväärilisi teoseid. Sain aimu, mida kaasaegne kunst endast kujutab ning kindlasti lähen sarnaseid näituseid tulevikuski külastama.

1 comment:

  1. Johana retsensioon on väga huvitavalt kirjutatud ja ta on osanud asjadest osavalt iva leida. Eriti meeldib mulle tema arusaam lillest sõjaväekiivris. See ühtib ka minu mõtetega selles osas, et lill võiks sümboliseerida lootust ja hakkama saamist. Johana on oma retsensiooniga hästi hakkama saanud ja huvitavaid mõtteid ning õiget emotsiooni tekitanud.

    ReplyDelete