Thursday, May 10, 2012

Johanna-Maria 11.c

Johnson ja Johnson

PALDISKI PROJEKT

 

Nädala eest külastasin näitust KÖLER PRIZE 2012. Minu tähelepanu haaras enim videote kogumik mil nimeks Paldiski Projekt. Esmalt ruumi astudes mõtlesin, et siin ma küll kaua ei püsi. Tervelt kaks seina olid täis teleriekraane, millest igaüks omaette lugu ette kandsid. Lähemalt vaatama jäädes adusin, et tegemist on ju millegi päris huvitavaga. Peagi sain ka aru, et igal ekraanil toimuval  on seos Paldiski linnaga. Nimelt räägiti videotes plaanidest sealset ühiskonna elu edendada ning linnas praegusel hetkel laiutavast täbarast olukorrast. Ka olid esindatud mõned noorsoo huvitegevuse ringid, kus lapsed kaamera ees näiteks oma igapäevast viiulitundi läbi viisid. Ühel ekraanil valmistas naine Paldiski moodi süüa ning õpetas seda ka vaatajale. Filmilindile oli püütud ka valimisprogramm seoses linnas peagi püstitatava Amandus Adamsoni skulptuuriga. Igal elanikul oli õigus hääletada temale südamelähedaseima skulptuuri poolt. Olen veendunud, et taoline filmikogu tuleks asetada kuskile tavainimesele lähemale, et need, kes Kultuuri Katlasse tulla ei taba, taolisest mõjukast teosest siiski osa saaksid. Enamik videosid vaadatud, hakkasin omaette mõtlema, et 70% ekraanidest olid täidetud vanainimestega, nende igapäevaste tegemistega ja muredega.  Jõudsin arvamusele, et üle 18-aastaseid noori Paldiskis üldjuhul ei ela, usun, et see on suuresti põhjendatav faktiga, et kõrgeim Paldiski linnas omandatav haridustase jääb keskhariduse piiridesse. Linn ise ka juba  väljanägemise poolest on veidi iganenud ja nukker. Arvan, et Paldiski Projektiga üritab autor tähelepanu pöörata  elule Paldiski linnas, kohas, millest igaüks meist kuulnud on, kuid paljud suurt rohkemat sellest ei tea. Pean tunnistama, et minulegi tundus kohati, et vaatan dokumentaalfilmi mõnest Venemaa mahajäänud asulast, mitte minu kodumaal asuvast tsiviliseeritud elumurajoonist. Ka jäi mulle mulje, nagu autor oleks projekti poolikuks jätnud, just kui miski tähtis oleks kaadrist välja jäänud. Seepärast lubasin endale, et niipea, kui suvi käes ja aega uurimiseks palju, lähen vaatan Paldiski ise üle.

 

 

Flo Kasearu

ME OLEME TEEL

 

Teine teos, mis minu puhul väga köitvalt mõjus, oli jällegi video. Flo Kasearu poolt Eesti tuletõrjerühma matkiva ning samas ettevaatusele manitseva kontseptsiooni keskel seistes valdasid mind vägagi vastakad tunded. Puhkesin mitmeid kordi naerma, kuna tavaliselt 5 minutit kestev päästeoperatsioon ekraanil kuvatud teenistusel umbes kümnekordset aega võttis. Kõik päästeteenistuse tegemised toimusid meeletus slow motion'is, ja mis kõige märkimisväärsem, seda videot ei oldud töödeldud aeglasemaks arvutiga – igiliikurlikkust edastasid inimesed ise ja koha peal terve filmi jooksul, mis oli filmitud jutti. Mingil hetkel arvasin, et ei välju sellest karbilaadsest ruumist eales. Muretsesin ka halli tossu pärast, mida iga natukese aja tagant minitoa alumise ääre alt sisse lasti. Oli mõistetav, et efektiga taheti külalisele tekitada sissepõlemise tunnet ja seeläbi sooviti inimest sellisest hädaolukorrast mõtlema panna, kuid minu puhul toimis see kõik kahjuks ka veidi teistpidi. Kuna põrandal voogavad aurud meenutasid mulle pigem eelkooli ajal klubis Bonny&Clyde peetud vingeid sünnipäevapidusid, kus lapsed kobaras taolise aurupilve sisse võidu hüppasid ja seal uhkelt rapsisid, leidsin selle pealtnäha näruse ja mõttetu, samas sügavasisulise tossuse karbi enda jaoks päris humoorika olevat. Paar korda olin ma siiski mürgistuse vältimiseks sunnitud  ruumist välja astuma ja hingamisteesid värske õhuga karastama.

Ma oleksin väga õnnelik, kui saaksin kohtuda filmis osalenud inimestega. Tänaksin neid suuresti silmapaistva näitlejameisterlikkuse ja eeskätt kannatlikkuse eest, kuna just need kaks komponenti minu jaoks kogu teose nii paeluvaks tegidki.  

1 comment:

  1. Ma nautisin Johanna-Maria retsensiooni lugemist, kuna ise külastasin samuti Köler Prize näitust ning tema arvamused olid väärt tähelepanu. Retsensioonis tulid välja mitmed huvitavad ideed ning värvikad kirjeldused. Paraku ei ole ma ise Paldiskiga tihedalt seotud olnud ega tea kuigi palju sealsest situatsioonist. Just nagu Johanna ise väitis, on Paldiski linn, millest kõik on kuulnud, aga palju rohkemat ei teata. Seega ei peatunud ma selle ekspositsiooni juures pikemalt, ent nüüd lugedes, tekkis huvi Paldiski projekti põhjalikumalt süveneda. Loodan, et Johanna külastab suvel Paldiskit ja saab olukorrast hea ülevaate, kuna kaasaegse kunsti enesegi idee on panna inimest mõtlema ning silmaringi avardada.
    Teise valitud töö juures meeldisid mulle kujundlikud väljendid ja võrdlused. Valisin ise samuti ühe tööna "Me oleme teel". Lähenemisnurk töösse on omapärane. Kogu retsensioon on hästi üles ehitatud emotsionaalsel baasil, väljendades kirjeldusi hetkes. Kohati oleks tahtnud lugeda Johanna arvamust tööst kui tervikust: mida see temale tähendas ja kuidas ta seda enesele lahti mõtestas. Oleks kindlasti veelgi põnevam lugemine.

    Vivian, 11.C

    ReplyDelete