Monday, May 7, 2012

Kadi 11. b

Külastasin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis Köler Prize 2011. aasta nominentide näitust. 2012. aasta Köler Prize'i nominentideks on Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. Kunstnikud esitasid omal valikul näitusele kaks teost – ühe juba varem eksponeeritud ning teise spetsiaalselt Köler Prize'ile valminud või Eestis varem eksponeerimata uue teose. Näituselt ootasin uusi kogemusi, sest mul pole väga palju õnnestunud kaasaegse kunsti näitusi külastada.


Esimesena tooksin välja Margus Tamme installatsiooni "House of the 27 Rising Suns". Teos oli üks esimesi, millega näitusel kokku puutusin. Installatsioon kujutas maketti Teedo Meltsi kodumajast, mis on ühendatud kahekümne seitsme lülitiga. Iga lülitit sisselülitades süttib majas üks tuluke, mis kujutab tulekahjut. Majas on ära peidetud 27 tulekahju, millest igaüks on alguse saanud erinevalt. Teose idee on näidata inimestele, kui lihtsalt võivad tekkida tulekahjud igapäevastes olukordudes, situatsioonides, mis võivad tänu lohakusele lõppeda väga kurvalt. Teos pani mind mõtlema sellele, kui vähe inimesed hoolivad enda ja teiste eludest. Eestis toimub iga aasta palju tulekahjusid, milles hukkuvad paljud inimesed. Enamik neist on tingitud lohakusest ja hoolimatusest, nagu voodis suitsetamine või küünalde põlema jätmine. Teos oli väga realistlik, kujutades maketti reaalsest majast koos selles olevate inimestega, kes kõik olid väga elulistes poosides. Makett asus pimedas nurgas, mis tõi veel rohkem esile tulekahjusid kujutavad punased lambid, nii et teos mõjus eluliselt ja pani mõtlema.


Teine meeldejäävaim teos oli Marko Mäetamme installatsioon "Little Dramas", mis kujutas 12 hämaras ruumis laest alla rippuvaid puure. Esmamulje oli pisut hirmuäratav, sest puurides oli kujutatud stseene olukordadest, kus koduseinte vahel on midagi valesti läinud. Oli kujutatud nii õnnetusi, enesetappe kui ka mõrvu. Stseenid jätsid vaatajale vabalt otsustada ja välja mõelda, mis juhtunud oli. Kunstnik püüdis edasi anda kodu kahepalgelisust, mis ühelt poolt tähendab turvatunnet ja kodusust, teiselt poolt aga hirmu, võimu ning vägivalda. Kodu on justkui meie igaühe oma riik, mida valitseda. Kodu on meile kõigile parim paik maailmas, kui tänapäeval on kodus ka väga palju koduvägivalda. Öeldakse, et ka enamik õnnetusi juhtub kodus või selle ümbruses. Installatsioon tundus alguses veidi ebarealistlik, kuid hiljem mõeldes sain aru, et selliseid olukordi on palju ette tulnud, lihtsalt inimesed ei mõtle, et ka kodus võib midagi juhtuda, sest iga olukord oli toimunud meile igapäevastes eluruumides, nagu köök, elutuba jne. Teos vajas pikemat mõtlemisaega, sest õnnetusolukordi oli palju ning iga juhtumi puhul huvitas mind lugu, mis peitus selle taga. Teos pani mind mõtlema sellele, kui palju on tänapäeva ühiskonnas õnnetusi, mõrvu ja röövimisi, millest paljud toimuvad koduseinte vahel ja tihti omaenda lähedaste käe läbi. Koduvägivald on üheks suurimaks probleemiks tänapäeval, sest sellest ei julgeta teistele rääkida, seda häbenetakse. Me kõik tahame ju ideaalset pereelu, kuid tihti ei lähe asjad nii, nagu me loodame.


Näitusel olid väga omanäolised ning erilised teosed, alustades videotest ja filmidest ning lõpetades makettidega. Igaüks leiab sealt näituselt midagi, mis teda mõtlema paneb, kuid kindlasti leidub ka mõni teos, millest esmapilgul aru ei saa. Minu jaoks oli näitus väga meeldejääv, eriti oma õhkkonna poolest, sest näitus polnud tavapärastes soojades ruumides, vaid oli hämaraid nurgakesi ning ka valgusküllaseid ruume, mis tõid esile hoone lagunenud seinad, mis olid jäetud loomulikuna, et luua veidi kõle, kuid salapärane olustik.

1 comment:

  1. Külastasin ka sama näitust ning mulle meeldisid väga Kadi mõtted, mis ühtisid paljuski minu omadega. Kadi oli asjasse süvenenud ning huvitavalt lähenenud. Eriti meeldib analüüs teosest "Little Dramas", kus on välja toodud huvitavaid aspekte.

    ReplyDelete