Tuesday, May 8, 2012

Karina Siimberg 11C

Maikuu esimesel kolmapäeval peale väsitavaid koolitunde otsustasin siiski ennast kokku võtta ja seadsin sammud Eesti
Kaasaaegse Kunsti Muuseumi poole, kus oli väljapandud näitus 2012.aasta  Köler Prize'i kunstiauhinna nominantide töödest.
Siinkohal olgu ära mainitud, et Köler Prize on kunstiauhind, mille kaudu soovitakse populariseerida kaasaegset kunsti ning
tutvustada ja tõsta esile selle parimaid viljelejaid. Konkurss on alles lapsekingades: nimelt toimub see teist korda. Enne 
seda jagati talendikaile preemiaid Swedbanki kunstiauhinna raames.Kunstiauhind Köler Prize on oma nime saanud esimese eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik Johann Köleri järgi.

Tänavu olid võistlustules sellised kunstnikud nagu Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm, Margus Tamm. Nende ülesandeks oli esitada näitusele kaks teost: ühe juba varem eksponeeritud, mida võiks pidada kunstniku "leivanumbriks", ja teise spetsiaalselt Köler Prize'i jaoks valminud teose. Võitja valib välja žürii, võttes arvesse nii esitatud töid kui ka portfooliot. Aga ka külastajatel on õigus oma arvamusele: nimelt antakse välja ka publikuauhind. Mõlema kategooria võitjad kuulutatakse välja 26.mail toimuval galal, peale mida jääb näitus avatuks veel kaheks nädalaks.

Minu ülesandeks oli külastada ühte kaasaegse kunsti näitust, milleks valisingi Köler Prize'i, valida välja kaks silmapaistvamat eksponaati ning edastada mind valdavad emotsioonid retsensiooni kaudu õpetajale ja klassikaaslastele.

Tuli-  üks maa ürgsetest jõududest koos õhu, maa ja veega- on nii paljude protsessid alguseks, nii samuti ka lõpuks. See kurjajuur 
viib aastas hauda arvukalt süütuid inimesi ning teeb maatasa ka majad, ehitised, purustades kõik, mille nimel vaeva nähtud ja mille
alla raha pandud. Ka Margus Tamme töö "House of the 27 Rising Suns" manab näituse väisajatele silme ette päris hea ettekujutuse 
sellest, kui palju on erinevaid viise, kuidas tuli alguse võib saada. Tema töö kujutab endast ette ühe kodumaja maketti, milles on võrdlemisi palju tube. Igaühes neist süttib mingil konkreetsel põhjusel tulekahju. Näiteks ühes neist mängivad lapsed tikkudega, teises suitsetatakse voodis, kolmandas on mööbel asetatud ahju lähedusse, neljandas on triikraud unustatud stepslist välja võtta jne. Neid näiteid on võimalik tuua 27, sest nii palju on erinevaid tulekoldeid. Makett on ühendatud lülititega ja külastajatel on võimalus neid vajutades näha, kus tulekahju süttib. Autor on lähenenud tööle arvestades kaasaegse ühiskonna probleeme ja suurimaid valupunkte- onju Eesti tulesurmade arvult maailmas esirinnas. Ega siis asjata nüüdsest suitsuandurid majapidamises kohustuslikud pole. Inimeste teadlikkust sellel teemal on kindlasti vaja tõsta, tuues neid pilvedelt alla ja neile mõista andes, et suhtumisega, kus inimene on kindel, et nii temaga kindlasti ei juhtu, paraku kaugele ei jõua. Mõistlik inimene kaitseb ennast ja oma pere! Leidsin Internetiavarustest üles ka Margus Tamme portfoolio, kus on võimalik ka tema varasematele töödele pilk peale heita. Kõik tundusid üpris toredad ja heade mõtetega, enda lemmik siin:http://www.tammtamm.net/?mode=art&vid=99 . See töö tõi lihtsalt paratamatult muige suule ja tundsin ennast kohati lollina, kui olin näinud, mis selle installatsiooni sees peitub. Miskipärast lootsin sealt midagi erilist leida, kuid pidin pettuma. Oma suhteliselt seinast seina töödega on Margus Tamm mulle siiani väga sümpaatse mulje jätnud.

Teine töö, mis palju kõneainet pakkus, oli Marko Mäetamme "Little Dramas". See installatsioon koosneb stseenidest, millest osad leiavad tahes tahtmata aset ka minu koduseinte vahel. Autor on oma näituse väljapanekul kasutanud nii loomapuure, nukumööblit kui ka nukke. Esialgu tuppa sisse astudes valdas mind hirm. Ruum oli suhteliselt tumedates toonides ja pime. Laes rippusid puurid ning igaühes neist oli kujutatud olukorda, kus koduseinte vahel midagi untsu läinud on. Ma ei ole päris kindel, kas see väljapanek oleks pidanud minus tekitama kahetsus-ja haletsustunnet või kurbust, sest stseenid olid tegelikult ju "traagilised", aga kui aus olla, siis tundusid need mulle pigem naljakad. Seal leidus puure, kus nii mõnigi oli end üles poonud, ahjuroobiga maha löönud, lihtsalt köögis segaduse korraldanud või hoopiski kannatab ahistajast isa küüsis. Osad stseenid olid esmapilgul aga väga mõistatuslikud, eesotsas puuriga, kus tüdruku pea vetsupotis oli. Viimase olukorra üle vaevasin pikalt pead ning jõudsin järeldusele, et minu jaoks kujutab see stseen tüdrukut, kes kannatab pideva vanemate terrori all ja kellel ei lasta iseseisvalt midagi otsustada. Ta võib kannatada ka koduvägivalla all ja teda võidakse vägistada. Tüdruk oleks nõus kõigega, et vaid sellisest olukorrast pääseda. Tema unistuseks on nende "turvaliste" koduseinte vahelt  pääseda ja elada oma elu, kaugel lapsepõlvemälestustest, nendest, millega enamikele meist seondub vaid pidu ja pillerkaar ning lõpmatu mäng. Ma arvan, et  Marko Mäetamm on väga lihtsate vahenditega tabavalt toonud esile selle, mis osadele kuulub elu juurde ja teistele tekitab õõvastust ja šokki.

Kokkuvõtteks siis nii palju, et kaasaegne kunst on väga põnev. See võib varieeruda seinast seina ega pruugi alati omada kõige kenamat väljanägemist, aga sellel on alati sügav mõte. Nüüdisaegne kunst on piire nihutanud lõpmatuseni, tänapäeval loetakse kunstiks isegi filmi(neid oli ka päris mitu Köler Prize'i väljapanekul). Kunstnikule on antud vabad käed teha mida tahes. Teoste ideed ei ole sageli koheselt aimatavad, vaid autorid on jätnud inimestele endale fantaasiaruumi.  Näitusele minnes võin 100% kindel olla, et vägev elamus ja mõtisklused pärastiseks on garanteeritud!


2 comments:

  1. Olen nõus, Marko Mäetamme töö oli päris muljetavaldav ja mõjtuav ning sünge. Kuigi ma ei pidanud seda naljakaks, siis ma mõistan su vaatepilti, miks see naljakas tundus. Minu meelest väga hästi kirjutatud retsensioon!

    ReplyDelete
  2. Mulle meeldib selle retsensiooni põhjalikkus. Kuigi külastasin sama näitust, ei jõudnud ma ise Margus Tamme tööga eriti tutvuda. On tore, et Karina ka kunstniku tausta uurinud on ja minulgi on huvitav rohkem temast teada saada.
    Nõustun Mäetamme lihtsate vahendite tabavalt kasutamise osas!
    Katrin Kullo 11.c

    ReplyDelete