Wednesday, May 9, 2012

Karl Joonas Sildos 11.D

Retsensioon

Mina külastasin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, kus vaatasin Köler Prize'i näitust. Köler Prize on 2011. aastal Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi poolt asutatud kunstiauhind, mille eesmärgiks on populariseerida kaasaegset kunsti ning tõsta esile kohalikul kunstiväljal olulisi kunstnikke ja rühmitusi. Igal aastal nomineeritakse Köler Prize'ile viis eesti päritolu või Eestis alaliselt resideerivat kunstnikku või kunstirühmitust viimase kolme aasta loomingu põhjal. 2012. aasta Köler Prize'i nominentideks on Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. Näitusel sai näha mitmeid kujutava kunsti liike: skulptuure, graafikat, videoid jne.

 

Esimene töö, mis mulle silma hakkas rohkem kui teised, oli Marge Monko video nimega „Shaken, not stirred".  Marge Monko on Eesti kunstnik , kes sündis aastal 1976 ja lõpetas Saksa Gümnaasiumi 1995ndal aastal. 2002-2008 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat. 2005ndal aastal õppis ta Viini rakendatud kunsti ülikoolis.


„Shaken, not stirred" on lühifilm kolmest erinevast inimesest, kes esitavad oma loo, kuidas nad on saanud selleks kes nad on ja mis nad on pidanud selle nimel läbi elama. Üheks murdepunktis nende kõigi elus oli Eesti iseseisvumine. Esimene reaktsioon oli kõhedus. Kaldus põrand, pime ruum, õuest kostev ehitusmüra ja näitleja rääkimine kuidas ta tunneb et on kuskil kõrges kohas ja ei saa sealt alla, tekitas minus kõhedust. Mulle meeldis see teos, sest see pani mõtlema. Pani mind mõtlema elu üle, enda elu üle, minu lähedaste elu üle ja nende osatäijate elude üle. Pani mind paremini mõistma, et inimesi ei tohiks hinnata nende välimuse järgi nagu näiteks proua sellest filmist nägi välja väga edukas ja jõukas, aga tegelikult ta rahast nii palju ei hoolinudki , vaid tahtis, et tema armastuseta abielus oleksid asjad teist moodi.



Margus Tamme "House of the 27 Rising Suns" oli teine teos, mis läks mulle hinge. Margus Tamm on samuti õppinud aastaid Eesti Kunstiakadeemias, kuid ka Inglismaal. Üle viieteiskümne tegevus aasta on ta osalenud paarikümnel näitusel ja saanud mitmeid auhindu nagu näiteks Eduard Wiiralt'i stipendium.


 Mitmekorruselise maja makett, kus oli 27 erinevat tulekollet, millest algab tulekahju. Kõiki neid tulukesi sai nuppudega põlema panna ja kui kõik põlesid, siis maja säras nagu jõulude aegne kuusepuu, mis oli hirmutav, sest see näitas kui ohtlikud on igasugused pisitegurid, mida põhjustavad inimesed ise, kuid igapäeva elus me ei pane neid tähelegi.  Minu arvates väga aktuaalne teema, sest ei möödu meie väikses Eestis nädalatki, kus poleks inimene jäänud suitsuga magama ja selletõttu enda elu kaotanud. Või näiteks elektrijuhtmete valeühendused, mille parem näide on eelmisest aastast, kui Haapsalus põles maha lastekodu. Teos jättis sünge mulje ja pani mõtlema selle, kui tähtis on ikkagi olla valvas ja hoolikas enda igapäevastes tegemistes nagu ahjukütmine.


Olen õnnelik, et seda näitust külastasin, sest see oli mu esimene kokkupuude kaasaegse kunstiga ning see jättis minu sügava mulje ja tahtmise teinekordki külastada taolist näitust.

No comments:

Post a Comment