Monday, May 7, 2012

Karoliina 11 A

Mina valisin kolme näituse seast välja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis esindatud Köler Prize 2012 nominentide näituse.  Kokku oli näitusel võimalik imetleda viie autori töid: Johnson ja Johnson, Margus Tamm, Flo Kasearu, Marko Mäetamm ja Marge Monko.


Esimeseks teoseks, millest lähemalt kirjutan, valisin ekspositsiooni „Little Dramas". Valisin selle, kuna see jättis mulle kõige meeldejäävama mulje. Nimelt on autor üritanud kujutada erinevaid vägivaldseid stseene, mis inimestega juhtuda võivad. See oli kohati sürreaalne, kuna enamus stseenid olid suhteliselt ebareaalsed, kuid ma arvan, et peamine idee oli viia vaataja mõte vägivallale üldiselt. Ei saaks öelda, et see ekspositioon minus positiivse meeleolu tekitas, kuna stseenid olid karmid ja shokeerivad. See ekspositsioon pani mind peamiselt mõtlema selle üle, kui tihti inimesed tegelikult vägivalda kannatama peavad. Arvan, et esmapilgul ei jõua vaatajale kohale, mis mõtet antud töödega edasi on püütud anda, kuid nagu kaasaegsele kunstile omapärane, avaneb tõeline idee alles hiljem. Atmosfäär toas oli kõhe ja valgus juhtis kogu tähelepanu puuris kirjeldatud lugudele. Omamoodi tähelepanuväärne oli see, et autor stseenide kujutamiseks just puurid valinud oli, sest esmapilgul jääb arusaamatuks, kuidas need kogu ideega seostuvad, kuid hiljem mõistsin, et need puurid on just turvalised ning peaksid kaitsma, kuid nende sees avaneb hoopis teistsugune vaatepilt. Need puurid sümboliseerivad kodu,  mille seinte vahel tahest-tahtmata vägivaldseid tegusi korda saadetakse, ilma et ümbritsevatel inimestel sellest aimugi oleks, sest kodu peaks olema just see kõige turvalisem koht.


Teiseks tööks valisin Markus Tamme installatsiooni "House Of The 27 Rising Suns". See töö meeldis mulle just seetõttu, et lisaks kunstilisele eesmärgile annab see edasi ka kasulikku informatsiooni. Nimelt on ühes nukumajas toodud välja 27 erinevat võimalust tulekahju süttimiseks. See oli äärmiselt põnev viis, kuidas ennast taolisel teemal harida ning enne selle installatsiooni nägemist ei oleks ma kunagi osanud arvata, et nii paljudel viisidel võib tulekahju tekkida. Selles teoses ma sügavamat mõtet ei leidnud, kuid on võimalik, et see jäi mulle lihtsalt arusaamatuks.  Teose pealkiri ehk 27 tõusva päikese maja sümboliseeribki tulekahjut, seetõttu ei anna ka pealkiri põhjust mingit sügavamat ideed tööst otsimiseks. Kuigi teema on ekspositsioonil hirmuäratav ja ohtlik, ei tekitanud see siiski negatiivseid emotsioone, vaid pigem just tekitas huvi ning andis kasulikku informatsiooni.


Soovitan seda näitust kõigil külastada, kuna kaasaegne kunst on väga varieeruv ning etteaimamatu ning seega võib pinget pakkuda väga erineva maitsega ning eelistustega inimestele. See näitus oli minu jaoks esmakordne kogemus, kuna ma pole varem kaasaegse kunstiga väga palju kokku puutunud, veel vähem seda lausa muuseumis vaatamas käinud. Üldiselt jättis muuseum mulle põneva mulje, esmapilgul on raske teostest aru saada, kuid kui nendesse süveneda, avaneb igast teosest kindel idee. Näitus tekitas minus uudishimu kaasaegse kunstiga ka edaspidi tutvuda. 

No comments:

Post a Comment