Wednesday, May 9, 2012

Kaspar 11.D

"SPATIUM. Taani kaasaegne kunst" viib ruumi suhtes avatud vaataja läbi erinevate illusioonide ning mängude, kasutades selleks erinevaid materjale ja meediume. Ruumiinstallatsioonid nõuavad teatud usaldust, et enda saladus vaatajale avaldada. Igaühe aja- ja ruumiteadlikkus on isemoodi ning nii leiab erinevaid seletusi ja määratlusi. Näitus paneb ühtlasi proovile erinevad aistingud, mida me pole harjunud nii igapäevaselt kasutama, ning see on kindlasti mõnevõrra katsumus omaette. 

Jacob Kirkegaard'i „AION"

„AION" (Vana-Kreeka αιων, mis märgib igavikku ja lõpmatust – ajavahemikku, mida inimene ei mõista) on ülesvõte neljast tühimikust mahajäetud linnast Chernobyl'ist, Ukrainast. Jäädvustatud on ujula, kontserthall, gümnaasium ja vana külakirik - kõik laostunult, mis roostetamas, mis kõdunemas. Pilte saadab helisalvestis just samadest ruumidest, kus autor on nö püüdnud „ruumi hääled" ning seda seejärel ette mängides uuesti salvestanud, korrates protsessi seni, kuni heli saavutas sügavama „ümiseva" kõla koos paljude ülemtoonidega.

Maailm mida autor piltidel näitab tundub näiliselt tuttav ning Chernobyl'iga seostuvad nad koheselt, ilma et seda keegi ütlema peaks. Pikemalt vaatlemine ja ruumis leviv ümisev heli on see, mis teeb kohatunnetuse reaalsemaks ning tõmbab vaataja endasse. Teame ju lugusid, kus elanikele anti 5 minutit aega kodude evakueerimiseks, öeldes et nad võivad mõne päeva pärast naasta, kui tegelikult ei võinud nad seda enam mitte kunagi. Teades seda, kuuleb helist, mis on kõigest lihtne mäng füüsikaga, inimeste, perede, laste ja nende emade karjeid ja nuttu, justkui see ei kavatsekski vaibuda ega kunagi lõppeda.

Kirkegaardi iseloomustab huvi aja ja heli teadusliku ent ka esteetilise poole vastu. Teost analüüsides jääb mulje, et autor viskas vaatajale vaid teadusliku poole ning ülejäänu on vaataja teadvuse ja teadlikkuse vili. Sissesööbimiseks vajab töö nii pimedat ruumi kui ka vaikust ja eraldatust ümbritsevatest objektidest, mis KUMUs on täiesti olemas. Kui lõpuks pilk töö pealkirjale rändab, võimendub tunne, et tühjus ei peagi täituma ning sügav helilainetus jääbki kestma. Alles 20-tuhande aasta pärast saab Chernobyl'ist jälle täielikult ohutu elukeskkond, olles seega tõesti igavik ning ajamõõt, mida me kujutleda ei oska ning võimalik, et selleni eales ei jõuagi. See arm jääb maale igaveseks ning sellest hoolimata tundub, et inimkond vajab tihedamini „äratavaid lööke", et liikuda „õiges" suunas.

Tamar Guimarães'i „Troopiline suurendus"

Helitu must-valge film põhineb fotodel kahest Brasiilias 60.-ndatel käibel olnud väikeajalehest. Need on leitud São Paulo arhiividest rubriigist „linnakuriteod". Fotod on esmamuljel eripärased oma detailirohkuse poolest. Varsti, kui fotodele lisanduvad inimesed, omandavad fotod teatava dokumenteeriva maigu ning kutsub otsima seoseid. Paljudel inimesed osutavad millelegi, mis justkui oleks kunagi seal olnud või olema pidanud. Teistel piltidel on jälle osi inimeste surnukehadest. Üpriski tülgastavad pildid on esitatud andmata tervikut ning on kohati tühjad või lihtsalt ei anna kogu ülevaadet.

Fotodel on veel küljes teatav „odavus", kui nad näitavad toimunud roimasid emotsioonitult ning nö „koristatud kohtadena" - juhtunu ja surnu jääb vaatajast kaugeks ning temaga ei saa otse suhelda. Roimade vahele siiski on paigutatud süütud pildid rohelusest, mis teevad niigi puuduliku juhtunu mõistmise veelgi uimasemaks ning kummastavamaks. Siinkohal jääb veidi segaseks, kuhu meid tõugata üritatakse ning seisma saab jääda kuskil reaalse ja spirituaalse vahepeal, teadmata kas tunda end hästi või halvasti. Teos ei kutsugi otseselt juurdlema ja spekuleerima, vaid põhjustab pigem kerge „korratuse" ning palub vaatajal edasi liikuda. Jättes konkreetse peatuse kogu ruuminäituse vaatamise keskpaika, jäi tööle nulliv ja ümberhäälestav efekt, mis mõjus veidi sandistavana.

No comments:

Post a Comment