Wednesday, May 9, 2012

Katriin, 11.d

    Külastasin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis näitust Köler Prize 2012. Näitusel on eksponeeritud viie parima Eesti kaasaegse kunstniku tööd kolme viimase aasta loomingu põhjal, kes on nominentideks Köler Prize auhinnale. Selle aasta nomindendid on Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. 

    Kuna olin ka varem kaasaegse kunsti näitust külastanud, teadsin, et sealt võib kõike oodata. Samuti teadsin seda, et töid vaadates on vaja kaasa mõelda, et aru saada nende olemusest ning sellest, mida kunstnik nendega öelda tahab. Kolm meeldejäävamat tööd olid Margus Tamme "House of 27 Rising Suns", Flo Kasearu "Me oleme teel" ja Marge Monko lühifilm "Shaken not Stirred".

    Kuigi kaks esimest ei olnud sama kunstniku tööd jätsid need kaks tervikuna sügava mulje. Esimene neist - "House of 27 Rising Suns"  oli makett majast, milles oli 27 erinevat allikat, millest võib alguse saada tulekahju elektri või elava tulega valesti ümber käies. See pani mind mõtlema selle peale kui tihti isegi kodust lahkudes mõtlen, kas lülitasin ikka pliidi välja või tõmbasin stepsli seinast. Hoolimatult käitudes võib see hukutav olla mitte ainult kodule vaid ka inimestele, kes sees viibivad. Teine- "Me oleme teel"- oli justkui vastukaja Margus Tamme tööle, kus näidati tuletõrjujate väljakutset. Video oli tehtud nii, et kogu ümbritsev maailm liikus küll kiirelt, kuid tuletõrjujad liikusid aeglaselt. Videole lisaks tuli ruumi ka tossu, mis tekitas tunde nagu viibiksin ise selles põlevas ruumis. Nende kahe töö peale koos mõeldes tabasin end mõttelt, et kui ise enda elu eest hoolt ei kanna, siis pahatihti ei suuda selle eest hoolt kanda ka teised. 

    Marge Monko lühifilm "Shaken not Stirred" kajastas elu aga hoopis teisest vaatepunktist. Kolme inimese elulood, kes kõik kuulusid erinevasse ühiskonna kihti, jutustati nende endi poolt otse ja ilustamata. Koristaja/nõudepesija , baarmen, kes oma haridustee töökoha tõttu pooleli jättis, ning edukas ärinaine-kõigi nende elulugudest tuli välja, et elu ei ole kerge olnud neist kellelgi. Pole vahet kui palju sa raha teenid või mis tööd sa teed, elu võib raskeks kujuneda meist igaühel. Ruum, kuhu video oli üles pandud oli kaldus ning ekraan asetatud madalamasse otsa, videot pidi vaatama ülevalt alla. Ei tea küll, kas ruumi valik oli just sellepärast selline, aga mind pani see mõtlema selle üle, kui tihti vaatame inimeste peale ülevalt alla, teadmata nende lugu. Jääme kinni eelarvamustesse, millest lahti saamine võtab rohkem aega kui inimesega tutvumine eelarvamusteta.
   
    Kogu näitus jättis kokkuvõttes väga hea mulje ning pani ilmselt kõik inimesed mõtlema vähemalt hetkeks millegi suurema üle kui ainult nemad ise. Kindlasti ei pea pettuma, et just seda näitust külastasin. 

2 comments:

  1. Mulle meeldis su mõte sellest kuidas me tihti inimestele ülalt alla vaatame, lihtsalt seetõttu et me peame end neist paremaks. Eks me kõik pürgime kõrgustesse ning end teistega võrreldes on vahel seda lihtne saavutada.

    ReplyDelete
  2. Sisukas ja kokkuvõtlik retsensioon. Hästi välja toodud need mõtted, mida tundis teoseid vaadates.

    ReplyDelete