Thursday, May 10, 2012

Kerttu, 11.c

Ühel päikselisel kolmapäeva pärastlõunal tehti mulle ettepanek Kunsti vaatama minna. Niisiis seadsime sammud Tallinna Kunstihoonesse, et oma silmaga näha sinna ülesriputatud kaasaegse kunsti näitust "Eksootika/The Exotic", mille kuraatoriks on Kirke Kangro ning kus on kasutatud erinevate kunstnike töid nii Eestist kui ka välismaalt. Näituse eesmärgiks, nagu ka üldiselt kaasaegsele kunstile omane on, oli panna vaatajat mõtlema igapäevastele asjadele hoopis teise nurga alt, mis minu puhul ka õnnestus. 
Näitusele minnes eeldasin ma millegi pärast, et leian sealt ees igavalt seinale riputatud maalid, mida tuleb pingsalt tund aega järjest vaadata ja suure pingutusega lahti seletada üritada. Üllatusin meeldivalt, kui esimese teosena võttis mind vastu hoopis video ühes kilest puudega. Valisin välja 2 teost, mis mulle kohe esimesel silmapilgul meeldima hakkasid ja mõtteainet ka järgmisteks päevadeks pakkusid.

Tone Kristin Bjordam "Korall/Coral"
Videoinstallatsioon vedelikku tilgutatud värvidemängust.
Just see teos oli esimene, mida trepist üles jõudes nägin ning mis suutis mind vähemalt kahekümneks minutiks lummatult paigale seisma panna. Enam ei olnud isu rääkida või isegi midagi mõelda, kõik igapäevane voolas peast ja asendus tühjusega. Isegi teose pealkirja polnud mahti üles otsida. Mulle on alati meeldinud vaadata vees lahustuvaid värvitilku, mis moodustavad unikaalseid mustreid ning kujundeid. Ma arvan, et selle teose puhul võluski mind see tuttavlik ilu ja samal ajal selle uudsus, nimelt oli kunstnik pööranud pildi tagurpidi nõnda, et värv ei langenud mitte alla, vaid üles, nagu kasvades ja õhku tõustes. Nendele esimestele minutitele järgnes umbes sama palju, kuid nüüd juba mõttega, vaatamist. Mu peas hakkasid tekkima seosed värvide ja kujundite vahel. Hakkasin mõtlema inimese elu ja seda mõjutavate faktorite peale, must kui kurjus ning heledad toonid kui õnnelik kerge olemine. Edasi liikus mu mõte Eesti peale, seoses sinimustvalge värvikombinatsiooni ekraanile ilmumisega, ning sealt edasi juba maailma peale, täpsemalt maailma tekkimise peale - alguses oli tühjus, siis käis suur pauk, esimene tilk, ja hakkas tekkima maailm, mis oli alguses segane ja algeline, esimesed värvid, ning nõnda see edasi läks, kusjuures must tähistas kurjust inimkonna seas. Pingsal jälgimisel võis näha nägude moodustumist värvipilvedes, mis asja veel segasemaks ajas. Jah, minu mõtted ei ole küll kooskõlas autori nimetusega sellele tööle, kuid need olid täpselt need mõtted ja tunded, mis mind valdasid. Üht suurt mõtet ma ilmselt ei oskagi välja tuua. Ma arvan, et see video annab vaatlejale vabad käed, et lasta fantaasial lennata.

Jaan Toomik "Kasvuhoone"
akrüül, lõuend
Ka see teos köitis alates esimesest sekundist minu meeli. Ma arvan, et tänu pehmetele toonidele ja kontuuridele tekitabki see rahuliku ja lihtsa õhkkonna. Maal kujutab kaht inimest, inimese siluetti, kasvuhoones ning taustal on loodus ja telefonipost ja -traat. Kui aus olla, siis esimese hooga ei osanud ma tõesti pildile mingit sisu anda, aga mulle see meeldis , sest see tekitas sooja tunde. Mõned päevad hiljem hakkasin selle teose peale mõtlema ning seda lahti mõtestama. Arvan, et see kasvuhoone tähistab kõike seda kõike, mille sisse me end iga päev peidame ja millega end oma elu elamise, otsuste ja vastutuse võtmise eest kaitseme - internet, televisioon, raadio ja muu massimeedia, aga ka oma tuba või kodu, isegi karjäär. Mõtleme välja vabandusi, et mitte asju teha ja nendega tegeleda. Kõikide nende sees olles tundub inimesele, et kõik on hästi ja nii peabki olema - on kinni oma väikeses maailmas. Samal ajal kui ta näeb väljas olevaid inimesi, kes oma elu elavad ning suures maailmas ringi käivad, istub tema ühes kohas, antud juhul kasvuhoones, ja mõtleb tuleviku või selle peale, et ka tema tahaks kunagi välja saada. 

Kokku võttes oli see käik väga põnev, hariv ja silmiavav. Sai palju mõelda ja palju vaadata. Kahjuks tuleb tunnistada, et seekord ei suutnud kaasaegne kunst end minule nii palju avada kui oleks võinud ning lahkusin näituselt tundega, et ei sooviks sinna tagasi minna. Asi võis olla minu meeleolus, päevasündmustes või fantaasialennu puudumises, aga paljud teosed jäid mulle segaseks ning jätsid külmaks, osad tekitasid isegi tülgastust, muidugi oli ka neid, mis mind tõeliselt puudutasid, kuid, jah, kahjuks oli rohkem negatiivset emotsiooni tekitavaid teoseid. Kindlasti kavatsen tulevikus veel kaasaegset kunsti vaadata ning sellega lähemalt tutvust teha, et seda paremini mõista. 

3 comments:

  1. Külastasin ka ise sama näitust ja ees pool nimetatud toesed meeldisid ka mulle väga. Retsenseerisin ka ise teost "Kasvuhoone", kuid minus tekitas teos teisi mõtteid, aga oli huvitav mõelda teose peale nüüd ka teisest vaatenurgast. Eks see olegi kaasaegse kunsti võlu, et teosed tekitavad alati palju erinevaid mõtteid.

    ReplyDelete
  2. Sa oled teose "Korall" mõtestanud lahti hoopis teisiti, kui seda ise tegin. See ongi tegelikult hea näide sellest kuidas autor on tabanud kaasaegse kunsti mõtet, mille järgi peabki teos tekitama igaühes erinevaid reaktsioone vastavalt vaatajale ning andes seeläbi iga külastajaga erineva ja personaalsse tulemuse.

    ReplyDelete
  3. Karl Kaspar HaavelMay 18, 2012 at 8:08 AM

    Käisin ka näitusel "Eksootika/The Exotic". Ma ise küll ei retsenseerinud neid samu teoseid, aga need jäid mulle ikkagi silma.
    Teose nimega "Kasvuhoone" ette jäin ma pikalt seisma ning mõtisklema selle üle, mida autor sellega küll öelda proovis. Tuli mõttesse, et kasvuhoone on kui tänapäeva heaolu ühiskond, mille sees elavad inimesed ei märka ega näe väljaspool toimuvat. Paljud aga unistavad just sellisest elust nagu meil.
    Kokkuvõtteks ütlen, et kaasaegne kunst tekitab igalühel erinevaid emotsioone ja mõtteid ja see ongi kaasaegse kunsti eesmärk.

    ReplyDelete