Monday, May 7, 2012

Klaarika, 11.c

  Külastasin Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis  Köler Prize nominentide näitust, mis ühtlasi oli ka minu esimene kogemus kaasaegse kunstiga. Köler Prize on Eestis ainuke programmiliselt kaasaegse kunsti kõige uuenduslikumale osale keskendunud kunstiauhind. 2012 aasta nominentideks on Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm.

Näitus koosnes väga erineva iseloomuga eksponaatidest. Teadmatuses, kust alustada oma esmakordset ringkäiku ning esialgu pisut skeptilise mõtlemisega, sattusin ma esmalt Marko Mäetamme installatsiooni " Väikesed draamad" juurde, mis lõpuks suutis minus tekitada ka kõige enam mõtlemisainet. Esimene reaktsioon oli hirmuäratav. Ruumi süngus ning kõrvalt kostev muusika tekitasid korraga nii ärevust kui ka rahu. Ruum, täidetuna valgustatud loomapuuridest, suutis mind korraga nii meelitada kui ka peletada eksponaatidest. Tundsin end kui õudusfilmis teadmata, mis mind ees ootab, kuid kärsituna, et teada saada. Minu tähelepanu hajus mitmesse kohta korraga ning avastasin, et olin endalegi üllatuseks sellest ruumist võlutud. Vastandiks nendele tunnetele, sai väljapaneku tegelik traagika. Laest rippuvates valgustatud loomapuurides oli nukkude abil kujutatud situatsioone surmast kodus, enamikel juhtudel enesetapust. Need on äärmuslikud kujutused olukordadest, kus koduseinte vahel on midagi viltu läinud. Loomapuure ning mööblit nendes, seostab kunstnik kodususe ja turvatundega, teisalt aga klaustrofoobia, hirmu ja võimuga. See paneb mõtlema õhukesest piirist elu ja surma vahel ning kõhklema stereotüüpsest kodust kui kindlusest. Installatsioonid meenutavad, et tõelisus ning isegi nii äärmuslikud olukorrad jäävad alati koduseinte vahele. Täpselt nagu Mäetamm on kujutanud - puuris kinni. Märkamatud ja võõraks jäävad sündmused, mis valgustades õõvastavad iga vaatajat ning tekitavad rohkem mõtteainet, kui oskaks oodatagi. Installatsioonile annab väga palju juurde mustades toonides pime ruum ning isegi  muuseumihoone. Need tekitavad alateadlikult sügavamad tunded ning panevad vaatajat keskenduma ainult konkreetsele asjale lubamata seina- või põrandavärvil tähelepanu haarata. Minu arvates on kunstnik soovinud tähelepanu pöörata suletud uste taga toimuvale draamale ja traagikale, mis leiab aset igapäevaselt ning igalpool, kuid mis suudab oma teed märkamatult ja salaja ajada, ilma, et keegi seda otsimata märkaks. 

 Teistmoodi tee rajamisest kõneles, aga Flo Kasearu video-installatsioon " Me oleme teel" . Kunstniku idee mõistmine ning üldse terviku ammutamine nõudis kõige rohkem kannatlikkust. Video kujutas tuletõrjeauto ning päästjate teekonda läbi linna põleva objektini. See teekond kulges aga suhtes teiste sõidukitega aegluubis. Nõnda piinlikult pikkamisi ja häirivalt üksluiselt veeres tuletõrjeauto mööda oma rada, samal ajal kui elu linnas jätkus oma igapäevases kiires tempos. Olen endiselt teadmatuses, mida kunstnik üritas edasi anda. Ühest küljest võis see olla otsene vihje Eesti Päästeteenistuse puudustest ning nende hulgas ka abi jõudmises abivajajani. Teisest küljest võis see olla kaudne tähelepanu pööramine faktile, et ebaoluline suudab alati oma tee rajada edukamalt, kui see mida tegelikult vajame. Ebaolulised tegurid nagu siinkohal olid tööle või koju ruttavad sõidukid, suutsid oma eesmärke tunudvalt kergemini saavutada. Üheks põhjuseks miks minagi oma kiires argipäevas suutsin video otsast lõpuni ära vaadata, oli selle taustamuusika. Muusika suutis pinget ja ärevust hoida  video esimestest sekunditest kuni lõpuni välja. Iga hetkega tõusis minu ootusärevus ning ma tahtsin tingimatult näha kuidas video lõpeb. Pisikeses ruumis, kus videot näidati, köitis lisaks videole endale tähelepanu ka eriefekt, milleks oli video lõpu poole ruumi paisatav toss. Leian, et kunstniku idee ja installatsiooni teostus olid väga terviklikud ning julged.

 Üldmulje kõikidest Köler Prize'i nominentidest oli üllatav. Minu skeptism paisati ümber ning avastasin kunsti teise külje. Muljet ning emotsioone, mis kohapeal olles tekivad, ei anna kindlasti sõnadega edasi anda. Igal inimesel kujuneb seal oma arvamus ning kindlasti saab iga näituse külastaja juurde mõtlemisainet ning teadmisi Eesti kunstnikest.





No comments:

Post a Comment