Saturday, May 5, 2012

K.Tuul , 11.C

Reedel võtsin ennast kokku ja seadsin sammud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi poole. Käisin vaatamas Köler Prize 2012 nominentide näitust. Igal aastal nomineeritakse Köler Prize'ile viis eesti päritolu või Eestis alaliselt resideerivat kunstnikku või kunstirühmitust viimase kolme aasta loomingu põhjal. 2012. aasta Köler Prize'i nominentideks on Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. Kunstnikud esitavad omal valikul näitusele kaks teost – ühe juba varem eksponeeritud, soovitavalt viimase kolme aasta loomingust, mida võiks ka teatud mõttes pidada kunstniku loomingut defineerivaks teoseks, ning teise spetsiaalselt Köler Prize'ile valminud või Eestis varem eksponeerimata uue teose. Näitusele jõudes ei olnud mul mingit aimu, mis mind ees ootab, sest ma ei ole eriline näituste külastaja ja tänu sellele ei osanud ma ka midagi oodata.

 

Esimese tööna jäi  silma Flo Kasearu " Me oleme teel" installatsioon. Töö oli peidetud väikesesse ruumi(2X2 m.), mida kattis ukse ees olev lina. Kuulda oli vaid teatud helisi.  Võtsin julguse kokku ja sisenesin ruumi. Ekraanil jooksis 20 minutiline video majast, mille teise korruse aknast tuli välja paksu suitsu. Näha oli väikest tüdrukut, kes majast välja tormas ja tänaval kõndisid rahumeelselt Eesti Vabariigi kodanikud. Maja ees oli tuletõrjeauto koos nelja pritsimehega, kes tegid miskipärast oma tööd aegluubis.  Kaasaegse kunsti imetlemine nõuab aega ja sellisel kujul hakkasin rahutuks muutuma. Teisest küljest pani  toimunu märkamatult kaasa elama. Video lõpuni vaatamine on väga suur katsumus, sest peale 10 minutit hakkas seina tagant tehissuitsu tulema.  Nähtavus kadus, lisaks oli see suits väga halva lõhnaga. Olude sunnil pidin lahkuma, sest kes teab, mis minust saanud oleks, kui ma oleksin selle video suitsu seltsis lõpuni vaadanud. Tänu selle jäigi mul video lõpuni vaatamata ja pärast süda kripeldas natukene. Teose autor üritas luua situatsiooni, kus vaataja peab jääma kehvemasse rolli ehk põleva maja elanikuks. Tekkis olukord elu ja surma vahel, kus vaataja on põlevas ruumis(sellepärast oligi seal tehissuits) ja ootab päästjate abi, kelle saabumine viibib. Minule  oli see uus ja põnev kogemus. Loodan, et päriselus ei pea sellist katsumust üle elama.

 

 Liikusin  edasi. Seadsin sammud teiste autorite teoste poole. Tee viis mind hämarasse ruumi , kus oli umbes kümme loomapuuri, mis laest alla rippusid ja mille sees oli kujutatud võikaid situatsioone. Siin kohal tahan loomaarmastajatele südamerahus ruttavalt ette öelda, et puurides ei olnud mitte piinlevad loomad, vaid kõik need olukorrad olid läbi tehtud koos Hiinas toodetud mängunukkudega. Samuti tasub ära mainida ka teose autor ja tema teose nimi. Marko Mäetamm, "Little Dramas". Installatsioon koosnes miniatuursetest stseenidest, mis kujutasid olukordi, kus midagi on koduseinte vahel viltu läinud. Eredalt jäi  meelde paar puuri,  ühes neist oli nukul käed selja taha kinni seotud ja ta oli pead pidi veega täidetud vannis. Surmapõhjuseks: uppumine+vägivald. Teises puuris oli nukumööbel, koos elutu nukuga. Nuku pea oli topitud ahju ja see tõstatas üles mitu küsimust, millele ma vastust kuidagi ei leidnud. Lisaks tekkis mul palju küsimusi järgmise puuri kohta, kus oli WC-pott ja mille sees vedeles naisnuku pea. See jättis väga veidra mulje ja sellist olukorda leiab  Hollywoodi märulifilmidest. Nukumööbel ja koduloomade puurid assotsieeruvad kunstniku jaoks ühelt poolt kodususe ja turvatundega, teisalt aga klaustrofoobia, hirmu ja võimuga.

 

 Näitus asus kolmel korrusel ja erinevates ruumides. See tekitas põnevust ja andis mitmekülgsema lähenemise võimaluse.. Teisele ja kolmandale korrusele pääsemisek pidi kasutama välistreppi. Emotsioonid said puhkust ja võis mõtteid koguda. Tavainimesele ja eriti õpilastele, kes kunstiga ei tegele jääb see näitus pooleldi arusaamatuks. Minu jaoks oli see näitus ootamatu, laialivalguv ning kurnav. Igat tööd pidi uurima täie tõsidusega ja kasutama pidi viimsetki ajurakku. Teisest küljest oli tegemist mitmekülgse ja omapärase näitusega.  Oma panuse andsid installatsioonid. Vahelduseks kinole ja teatrile oli see huvitav kogemus. Mis pani mõtlema ja täiendavat informatsiooni otsima. Selliste näituste sage külastamine ja eelnev tõsine kodutöö  annavad olulise eelise kunsti lahtimõtestamiseks.

1 comment:

  1. Meeldib, et retsensioon on kirjutatud ausalt ja tõeliste emotsioonide põhjal. On näha, et teoseid on üritatud lahti seletada just nii, nagu vaatleja neid nägema pidi.

    ReplyDelete